6/2025

Seda raamatut soovitas juba mitu aastat tagasi Ringvaate saates Jaan Martinson ja sellest ajast on see mul ka lugemise nimekirjas olnud, aga selle järjekord ei jõudnud kuidagi kätte. Instagrami ühes jaanuarikuu raamatuväljakutses tuli lugeda ilusa kaanekujundusega raamatut ning kui Digiread äpis see eestikeelse tõlke liblikaga kujundus silma jäi, siis valisingi selle välja.

Ilusa kaanepildi taga peitub aga üsna sünge ja emotsionaalselt raske lugu. “Silmale ilus vaadata” (ingl. k: A Sight for the sore eyes) on psühholoogiline põnevik, mis räägib kolmest inimesest, kelle saatus kokku viib.

Teddy on noor andekas puusepp ja pärit perekonnast, kus temast ei hoolitud. Francine on lapsepõlves traagiliselt ema kaotanud ja seetõttu trauma läbi elanud ning ei jõua ära oodata, et oma ülikaitsva hoiaku ja kinnisideega psühhoterapeudist kasuema silma alt ära pääseks. Vanema mehega abielus olev Harriet tahab oma õnnetus ja igavas kooselus lihtsalt lõbutseda ja end armastatuna tunda.

Loo üldine atmosfäär meenutas mulle mingil määral Chris Whitaker’i “Me algame lõpust”. Oli kuidagi sarnane lootusetuse ja ahastuse tunne. Ma ei tea, kas see oligi selle pärast, aga pidin endale pidevalt meelde tuletama, et tegevus leiab aset Inglismaal. Millegipärast tekkis mul pigem ameerikalik seos. Teisalt ei olnud asukohal ka nii palju tähtsust, sama hästi oleks see võinud toimuda ka Rootsis, Austraalias või Eestis.

Külmaverelised kuritööd toimusid lugeja silme all ning põnevus seisnes selles, kas keegi nendest kunagi teada saab või et kas kurjategija tõesti pääseb nii lihtsalt minema.

See oli minu tavapäraste põnevikega võrreldes hoopis teistmoodi teos ja selle pärast ka väga värskendav kogemus.

Tegelased olid kõik huvitavad, kuigi mõni ka väga klišee (nt. töö tõttu reisivad abikaasad). Teddy puhul tundsin samaaegselt nii õõvastust kui ka kurbust.

Mulle meeldis selle loo paradoksaalsus, eriti mis puudutas Francine’i ja tema perekonda. Sisuliselt terve raamatu vihkasin ühte tegelast ja siis järsku enam mitte.

Oli päris palju mõtlemapanevaid hetki ja see jättis tükiks ajaks positiivselt raske tunde.

Ma ei olnud Ruth Rendelli raamatuid varem lugenud, aga nüüd julgen mõne veel ette võtta.

⭐⭐⭐⭐⭐