8/2025

See audioraamat oli mul vist juba varem Elisa Raamatu äpis ootenimekirjas, aga kui lugesin David JP Phillips’i “Kehakeemia” raamatut, kus muuhulgas dopamiinist ka räägiti, siis tundus hea hetk samal teemal jätkata.

“Kehakeemia”  puhul mind pisut häiris, et autor ei olnud meditsiinitaustaga, seega oli nüüd hea lugeda teost “Dopamiinisõltlased” (ingl. k Dopamine Nation), mille on kirjutanud ameeriklasest psühhiaater, dr. Anna Lembke. Selle raamatu stiil oli ka oluliselt akadeemilisem, aga siiski väga informatiivne ja lihtsasti arusaadav.

Raamat räägib sellest, kuidas tänapäeva maailmas on liiga kerge sõltuvusse jääda. Kui David JP Phillips’i “Kehakeemia” oli pigem autori enda läbielamuste vaatenurgast kirjutatud, siis “Dopamiinisõltlastes” keskendus Dr. Lembke teooriale ning tõi näiteid oma patsientide lugudest ning rääkis avameelselt ka enda lugemissõltuvusest. Erinevaid sõltuvuse käitumisi oli nende hulgas mitmeid ja toimetulek igal patsiendil ka erinev. Nii mõnegi lugu pani mõtlema ja tekitas küsimusi.

Põhiteema, mille mina sealt kaasa võtsin, oli naudingu ja valu tasakaal. Need asuvad koos ning see, kuidas naudingute poolt liiga kiiresti kõrgele ajades on kahjuks ka valu suurem. Autor oli seda kirjeldanud mitme joonise abil, kus kumbki aisting asus tasakaalukiige erinevas otsas ning kuidas erinevate naudingute järjest üksteise otsa ladumine seda tasakaalust välja viib ja siis on kukkumine ka kõrgem. Ühe huvitava faktina jäi mulle meelde, et vürtsika toidu söömine on selle poolest omapärane, et inimene tunneb siis naudingut ja valu samaaegselt.

Sõltuvusse jäänud inimese dopamiini retseptorid on sisuliselt tundetud ja niimoodi ei tundu mitte miski enam hea. Dr. Lembke tõi välja süsteemi, kuidas pidada dopamiinipaastu, mis on selle erinevad sammud ja kui kaua seda tegema peaks, et aju jälle nö. restardi tehtud saaks. Ta rääkis seda nii enda vürtsikate armastusromaanide lugemise sõltuvuse ohjeldamise kui ka oma patsientide pahede põhjal.

Mul on hea meel, et kui “Kehakeemia” raamatut otsimas käisin, siis oli ka dopamiinisõltlaste oma poes kohe kõrvalriiulil ja otsustasin osta mõlemad. Kuulasin seda küll Elisa Raamatu äpis audioraamatuna, aga hea, et oli ka paberraamat kõrvale võtta, sest olulisi mõtteid, mida hiljem üle vaadata, oli väga palju. Lisaks oli seal hulganisti jooniseid, mida audioraamatus üldse ei mainitud. Ma ei mäletagi, millal viimati nii palju lipikuid lehekülgedele lisasin.

See raamat andis mulle väga palju mõtlemisainet ning olen tänu sellele ka enda käitumist teadlikumalt jälgima hakanud.

⭐⭐⭐⭐💫