19/2025

“Ilvese küünised” on Millenniumi sarja kaheksas* raamat ja teine, mille autor on Karin Smirnoff. Rootsi keeles tuli see välja juba eelmisel aastal, seetõttu ootasin eesti või inglise keeles ilmumist kannatamatult ning hoidsin pidevalt silma peal kummas keeles ta esimesena saadaval on. Nagu pildilt näha, siis jõudis see rootsi keelest tõlgituna esimesena eesti keelde.

Tegevus, mis juba eelmises osas algas, jätkub Põhja-Rootsis, asulas nimega Gasskas ning 90% raamatust kirjeldab Lisbethi vennatütart Svalat ja tema kodulinnas toimuvaid hämaraid tegusid seoses seal asuva kaevanduse uuesti avamisega. Kummalisel kombel on seal ka mingi imelik seos Lisbethiga.

Juba seitsmenda osa puhul oli tunda ja oli ka nüüd, et üldine atmosfäär on hoopis teistsugune kui Larssonil ja Lagercrantzil, natuke muidugi mõjutavad seda nii uued tegelased kui ka tegevuspaik, mis pole (ainult) Stockholm. Suurem erinevus on ka see, et Mikael Blomkvisti roll on väike ja Lisbeth ise tuli mängu võrdlemisi hilja, seekord küll mainiti teda esimest korda juba kusagil 40. lehekülje kandis, aga aktiivselt tuli ta mängu alles viimastes peatükkides. Ma saan aru, et eelnevalt on vaja atmosfääri luua, aga ma ei mäleta, et esimese kuue osa puhul oleks see nii meeletult veninud või lausa igav tundunud.

Kui David Lagercrantzi kirjutatud järjed olid stiili poolest Stieg Larssonile minu meelest rohkem sarnased ja ma lihtsalt ei saanud käest panna, siis Smirnoffi nägemus on hoopis teistsugune, minu jaoks veidi pettumustvalmistav ning ei kutsunud väga lugemagi. Olgugi, et raamatu kaanel on vihje, et just tema kirjutatu võiks Larssoniga väga sarnane olla. Ma ei teagi, kas ainult selle pärast, et ka Smirnoff oli Larssoniga sarnaselt ajakirjanik?

Smirnoff kasutab häirivalt palju lihtlauseid, tihti ka ühesõnalisi laused. Need ajasid mind tõsiselt närvi ning aeglustasid lugemise tempot. Lisaks, juba eelmises raamatus panin tähele mingit minu jaoks jällegi häirivat kiiksu, mille huumor võibolla on tõlkes kaduma läinud (või siis ongi ainult autorile endale teada). Näiteks: “Poisi keha polnud raskem kui üks rebane. Mees tõstis rebase voodile”, või “Ta tunneb end idioodina. Idioot otsustab ometi sisse minna”. Ühes lauses võrdleb inimest kellegi või millegagi, annab nö. hinnangu ja järgmises lauses kasutab seda sama iseloomustavat sõna juba selle tegelase sünonüümina tema sildistamiseks.

Kui veel aru polnud saada, siis edenes mul lugemine üsna piinarikkalt ning ootasin, millal huvitavamaks läheb, aga ei saa öelda, et oleks läinudki. Päris mitu korda oli tunne, et tahaks hoopis pooleli jätta, aga kuna see on ikkagi minu lemmiksari (olnud), siis tahtsin teada, mis Lisbethiga edasi saab.

Mul on tunne, et Smirnoffil oli lihtsalt vaja mingit oma lugu jutustada ja siis järsku meenus, et oi, peab Lisbethi ja Mikael Blomkvisti ka kuhugi sisse tooma ja mingid seosed looma. Juba eelmises raamatus tundus mulle, et ta justkui ei olegi nende tegelaste fänn. See, mida ta nüüd Blomkvistiga tegi, süvendas seda tunnet. Hakkasin mõtlema, et äkki ta lihtsalt tunneb nende kahe suhtes nii suurt aukartust, et ei julge neist liiga detailselt kirjutada.

Mind üsna tugevalt häiris ka see, et Smirnoff oli justkui ära unustanud, et Lisbeth on tehnoloogiageenius ja on Blomkvistiga varem suhelnud natuke teisi kanaleid pidi ning mitte nii avalikult. Üldse oli infotehnoloogiaga seotud tegevusi oluliselt vähem, äkki lihtsalt seetõttu, et Smirnoff ei tea sellest teemast nii palju? Minu jaoks oli just see teema alates kõige esimesest raamatust väga köitev ja kui nüüd piirdus Lisbethi arvutikasutamise kirjeldamine paari  lausega, siis see oli lihtsalt kurb.

Niisiis olen selles raamatus tõsiselt pettunud ja ma ei tea, kas asi on selles, et ootused olid kõrgel või selles, et olen osasid selle sarja raamatuid (sh. ka eelmist) lugenud inglise keeles. Eelmises osas ma kuidagi talusin neid autori veidrusi natuke rohkem ja need üldist muljet ei häirinud, nüüd aga viskas üle.

Ka eestikeelse tõlke keeletoimetaja kapsaaeda viskaks paar kivi. Oleks võinud natuke tähelepanelikumalt teksti üle lugeda ja mõned tõlkija grammatika- ja stiilivead ära parandada.

Ma loodan, et see raamat oli lihtsalt libastumine ja järgmine tuleb ikkagi parem, aga nüüd ma selle ilmumise osas vist väga elevil ei ole.

⭐⭐

—

*Lohetätoveeringuga tüdruku ehk Millenniumi sarjas on praeguseks ilmunud 8 raamatut. Esimesed kolm kirjutas Stieg Larsson, tema ootamatu lahkumise järel jätkas Larssoni märkmete põhjal David Lagercrantz, kes kirjutas ka 3 osa ning nüüd kirjutab edasi Karin Smirnoff.