21/2025

Olin selle raamatu kohta ohtralt kiidusõnu kuulnud ja kuna Osman on kirjanikuna mulle Neljapäevase mõrvaklubi sarja kahest esimesest osast juba tuttav, läksin vooluga kaasa ning ostsin ka tema uue sarja esimese raamatu kohe kui see Eesti raamatupoodides saadaval oli. Kui lugemise aeg kätte jõudis, vahetasin selle aga audioraamatu vastu, sest suur formaat oli käeshoidmiseks ebamugav.

Ma ei osanud sellest uuest sarjast midagi oodata või õigemini ei kujutanud ette, kas autoril on tegelikult midagi uut pakkuda. Selles mõttes oli, et tegevus ei toimunud enam vaikses Inglismaa linnakeses, kus pensionärid oma päevi mööda saadavad, vaid lausa teises maailmajaos (isegi mitmes riigis) ning peategelasteks nooremad inimesed.

Amy Wheeler töötab ühes turvafirmas ning tema praegune ülesanne on maailmakuulsa kirjaniku Rosie D’Antonio kaitsmine tema isiklikul saarel USA idarannikul. Algul lihtsana tundunud tööots võtab aga hoopis ootamatu pöörde kui ühe suunamudija surmaga seoses hakkavad tõendid Amy enda suunas viitama.. ning keegi salapärane Francois Loubet tundub olevat oluline niiditõmbaja. Koos Amyga hakkab lugu lahendama tema äi Steve, kellega naine saab hästi läbi ning igapäevaselt telefonikõnesid teeb. Peagi pole enam kindel, keda võib usaldada ning algab kassi-hiiremäng süüdlase leidmiseks enne kui Amy kätte saadakse.

Pean ütlema, et minu jaoks oli raamat kuidagi raskesti jälgitav, sest tegevus toimus mitmes kohas ja kõrvaltegelasi oli kuidagi liiga palju. Millegipärast oli nende meeldejätmine keeruline. Samuti jäi mulle pisut arusaamatuks Amy abikaasa roll ning tekkis küsimus, et kas teda oli vaja ainult selleks, et üheks tegelaseks saaks olla tema isa.. ootasin sellest luuavarrest mingit pauku, mida kahjuks ei tulnud. Võibolla on autoril temaga järgmistes osades mingeid plaane.

Mulle meeldis, et Osman oli sisse toonud ChatGPT teema ning pakkus välja, mida sellega on võimalik kurjategijate varjamiseks teha. Huvitav oleks muidugi teada, kas kirjanik selle (konkreetse tegelase) tekstiosa kirjutamiseks ka päriselt seda tööriista kasutas.

Üks asi, mis mind häiris, eriti audioraamatu puhul (kuigi võiks just vastupidi olla) oli see, et teksti katkestati kogu aeg otsekõnega ja sõna “ütles” esines igas lauses. Võimalik, et seal oli mingi minule tabamatuks jäänud huumor. Ma saan muidugi aru, et rohkem kui kahe inimese vestluse puhul ongi raskem edasi anda, kelle öeldud mingi lause oli, aga sõnakordus lihtsalt on asi, millele ma igapäevaselt ka oma töös tähelepanu pööran (olenemata keelest, milles kirjutan), nii et seetõttu tundus see eriti.. tüütu. (Jah, ma otsisin ka siin tükk aega paremat sõna, et ei peaks “häirima” mitu korda kirjutama).

Welcoming committee,’ says Rosie. ‘That’s nice.’
‘I’d hate to see what happens when he’s not delighted to see someone,’ says Steve.
‘They’ll frisk me for my gun,’ says Amy. Rosie, you take it.’
‘You think they won’t frisk me?’ says Rosie.
‘I wouldn’t,’ says Steve.
‘Never say never, Stevie,’ says Rosie, leaning her arm around her seat to take Amy’s gun. The house comes into view now: pretty enough, white wood and painted green shutters. “Smaller than you’d think,’ says Amy. ‘For a big-time drug dealer.’

Kokkuvõttes mulle küll see raamat meeldis, aga lugu jäi minu jaoks pisut kaugeks ja võiks öelda et veidi isegi seisvaks, aga ma arvan, et see on Osmani puhul minu üldine probleem, et midagi justkui jääb puudu.

⭐⭐⭐