20/2025

Olen jõudnud Neitsijõe sarjaga juba peaaegu lõpuni. “Minu moodi jõulud” on eelviimane raamat. Talv on praeguseks küll juba läbi, aga ei tahtnud selle lugemisega detsembrini ootama jääda ning etteruttavalt võib öelda, et ega see tegelikult väga tüüpiliselt jõululik ei olnud ka.

Selle raamatuga oli tegelikult niisugune naljakas asi, et hakkasin seda juba eelmisel aastal lugema peale kolmanda osa lõpetamist, aga kohe tundus, et tegevus toimub eelmisega võrreldes kuidagi kummaliselt kaugel ja oleksin nagu millestki ilma jäänud. Umbes teise peatüki juures tekkis kahtlus, et äkki olen võtnud kätte järjekorras vale raamatu. Selgus, et olingi sassi ajanud ühe teise jõuluteemalise osaga selles sarjas. Jätsin ta siis pooleli oma aega ootama.

Peategelasteks on Angie ja Patrick. Jacki õetütar Angie LaCroix pageb oma ema Donna eest Neitsijõele elu üle järele mõtlema. Angie on elanud üle autoõnnetuse ning pole selle järel enam kindel, kas tahab oma arstiteaduse õpinguid ülikoolis jätkata. Tema ema aga ei suuda seda mõista ja arvab, et tütrel on midagi viga ning vajab ravi, et nö. mõistus koju tuleks.

Patrick Riordan on varasematest raamatutest läbi käinud, sest tema vennad on juba kõik Neitsijõel endale kaaslase leidnud, mõni neist ka elab seal. Muidugi ei saa ka temal teisiti minna. Patrick tuli Neitsijõele puhkama, et siis jälle sõjaväemissioonile minna.

Loo poolest meenutas see natuke eelmist osa, kus meespeategelasel oli ka samal ajal mitu rauda tules. Selles loos oli natuke vähem draamat, aga sarnaselt päris mitme eelmise raamatuga käis läbi sama teema, et üksteiselt ei oodata liiga palju ja tõsist suhet ei otsita, sest mõlemal on erinevad eesmärgid, aga iseasi kas see ikka päris nii õnnestub..

Nagu mainitud, siis ma sealt väga tugevat seost jõuludega ei leidnud ja ei saanud aru, kelle moodi jõulud siis olid need, millele pealkiri viitab.

⭐⭐⭐⭐