22/2025

Olin sellest raamatust varem kuulnud, aga polnud oma lugemisnimekirja pannud. Ühel üritusel raamatusõprade keskel tuli see jutuks ja kuna see just raamatukogus toimus, siis kõndisin korrus kõrgemale riiulite vahele seda otsima.

Teose autor on eesti keele õpetaja ning juhtumisi kohtusin sellel samal mainutud üritusel ühe tema õpilasega, kes nüüd ka ise on õpetaja, nii et seetõttu oli seda raamatut kätte võtta kuidagi hoopis erilisem (võiks isegi öelda, et personaalsem?) tunne.

Kuna ma pean korrektsest keelekasutusest väga lugu (ja keeled üldiselt pakuvad mulle huvi), siis loen hea meelega selliseid teoseid, kus seletatakse keele kujunemist ja räägitakse selle ajaloost.

Monika Undo on tuhninud keeleteadlaste teostes ja otsinud sõnade tähendusi ning ka seda, kuidas need ajas muutunud on. Saab teada, kes on uusi sõnu välja mõelnud, murdesõnu laiemalt kasutusele võtnud, kelle kaudu sõnad käibele läinud on ning samuti leiab raamatust sõnu, mis laiemasse kasutusse ei ole jõudnudki või siis on läinud pikka aega enne kui mingi unustatud vana jälle üles leitakse. Mõne sõna sobivuse üle on peetud tuliseid vaidlusi ning mõnikord on lõpuks käibele läinud mitu sõna, mis muidugi ainult rikastab meie keelt.

Minu jaoks oli see väga huvitav ja informatiivne teos ning andis vastuseid ka mõnele küsimusele, mis mul varem tekkinud olid. Näiteks olin juba ammu mõelnud, kust tuleb või miks me ütleme “tere hommikust” või “tere õhtust”. See on mulle alati grammatiliselt kuidagi imelik tundunud. Raamatust saab teada, et see on lihtsalt aja jooksul lühenenud väljend.

Kõige põletavam küsimus minu jaoks oli, et kas  ka see ära seletatakse, mis siis ikkagi on konksvingerdused, millele pealkiri viitab ning päris üllatav oli teada saada mis on selle seos Norraga.

Meeldis, et autor kasutas juba eespool seletatud sõnu ka edaspidi tekstis, andes nii võibolla vaikse vihje, et äkki ka tänu temale võiks mõni sõna uuesti laiemasse kasutusse tulla.

Huvitava asjana oli tore leida sellest raamatust ka viide oma kodukandile.

⭐⭐⭐⭐⭐