23/2025

Olin Liza Marklundilt varem Polaarjoone triloogiat lugenud ja kui mulle jäi Varraku kirjastuse e-poes sooduspakkumiste all silma tema varasem raamat “Pärlikasvandus”, siis julgesin selle  enesekindlalt ostukorvi panna. Soodne hind õnneks ei tähendanud, et tegemist oleks väärtuse kaotanud teosega.

Raamat on küll väikeses ja tihedas kirjas, aga lugu lihtsalt imes mind nii sisse, et raske oli käest panna. Veel mitu päeva peale lõpetamist olin jätkuvalt selle lummuses ja iga kord raamatu peale mõeldes tekkis igatsev tunne. Võibolla oli asi minu selle hetke meeleseisundis, mis samuti vajas kuhugi kaugesse kohta põgenemist.

Tegevus toimus 1990ndatel ja sel ajal üleskasvanuna püüdsin ennast veidi samastada, kuigi lisaks sellele tuli ette kujutada ka seda, et elad kusagil muust maailmast eraldatud kohas, nimelt algab tegevus Vaikses ookeanis asuvatel Cooki saartel, kus tollel hetkel puudus ka korralik laevaühendus teiste saarte või riikidega.

Mõnevõrra üllatuslik oli Rootsi autori poolt valitud kauge ja eksootiline tegevuspaik, aga mida peatükk edasi, seda rohkem hakkas ka selguma, mis seos sellega oli.

Lugu avanes aeglaselt, aga meeletult huvitavalt. Mõnes teises sarnases teoses oleksin seda võibolla igavaks pidanud (eriti mõeldes ühe teise rootslase peale, kelle raamatut hiljuti lugesin), aga Marklund õnneks oskab lugejat lõa otsas hoida. Mõtlesin siiski tükk aega, et kus siin siis nüüd see müstika mängu tuleb, sest kõik tundus selge. Loo pööre oli ootamatu nagu olin Marklundi puhul juba harjunud ja see teema ning katsumused, millega peategelane pidi silmitsi seisma, oli ebamugav ja traagiline, aga samas omal moel väga südamlik.

Päris lahe oli lugeda, mida võiks Euroopast arvata inimene, kes selles maailmajaos ise ei ela ja kellel tegelikult ka maailma uudistele liiga head ligipääsu ei ole ning arusaamad ülejäänud maailmast tuleb omandada ilukirjanduse või muusika kaudu. Lisaks oli seal ka  lugejale mõeldud vihjeid või nö. üllatusmune, millest peategelane ise aru ei saanudki. Näiteks raadiost kostuv laul, mille mina tundsin sõnade järgi ära kui Rootsi bändi Ace of Base loo “I saw the sign”, aga mis tema jaoks oli lihtsalt suvaline heade sõnadega lugu.

Arvestades, et raamatus oli väga palju kohalikku keelt ja kohalike olude kirjeldusi, sain aru kui suur töö selle taga võib olla. Mõtlesin kogu aeg, kas Marklund on seal elanud või reisinud, et oskab nii hästi kirjeldada. Või siis lihtsalt loodab sellele, et keskmine selle raamatu lugeja pole isegi kuulnud nendest saartest ja luuletab nagu jaksab. Raamatu lõppsõnast sain õnneks sellele küsimusele vastuse.

Üks asi, mis mind õige pisut häiris, oli see, et seal oli palju maoorikeelseid sõnu või väljendeid, mida ei tõlgitud ning pidi ise konteksti järgi aru saama, millest jutt võib olla. Muidugi kohati ikkagi guugeldasin ka kui tähendus täiesti arusaamatuks jäi. Tihti olid need võõrad sõnad mingid toidud, kalade nimed, vmt.

Ma ei ole Cooki saartel käinud (pole aimugi kui palju seal üldse käiakse), seega kujutasin tegevuspaika ette nende kaugetes paikades asuvate saarte põhjal, mida olen külastanud  (Assoorid, Filipiinid) või siis telekast näinud. Hakkasin siiski saarte kohta rohkem uurima ning videoid vaadates olin üllatunud kui hästi ma olin seda kohta ette kujutanud.

Mulle väga sobis selles raamatus mõnus huumor, näiteks et peategelane andis mingit asja või olukorda kirjeldades (sulgudes) liiga palju lisainfot või kirus kedagi või midagi. Võibolla see puudutas mind kuna nagu eelnevast tekstist näha, siis ma ka ise armastan kirjutades sarnast lähenemist kasutada.

Peatükid olid lühikesed ja raamat edenes pigem kiiresti. Huvitav asi oli see, et ma polnud ammu kohanud, et peatükkidel ei ole numbreid või siis äkki tegevuste/mõtete vaheldumised ei olnudki peatükid ja need kuus osa olidki hoopis suured peatükid?

Mulle meenutas see raamat mingil määral sisu ja atmosfääri poolest Delia Owens’i Kus laulavad langustid, sest ka Pärlikasvanduse peategelasel Kional oli väga tugev side loodusega (ja isegi eesnimed sarnased), samas ka just hiljuti loetud Taevas tuli kohe silme ette, sest sealgi oli reisimine teemaks ning mängus olid võõrad passid ja kotitäis sularaha. Loo lõpu poole kui tuli jälgi segada, viskas selline nutikus korraks ka Lisbeth Salanderi vibe‘i sisse. Heasüdamlikult naiivne Kiona meenutas pisut Mollyt Toateenija sarjast.

Lisapunktid ka kaanekujunduse eest, võib ju tunduda, et see on seotud algusega, aga tegelikult hoopis lõpuga..

Igatahes sain juurde veel rohkem kindlust, et Marklundi teoseid tasub oma raamaturiiulisse soetada, sest tema kirjutamisstiil mulle meeldib.

⭐⭐⭐⭐⭐