24/2025

Sattusin selle raamatu peale tänu sellele, et lugesin lühikokkuvõtet Productivity game keskkonnas ning kuna see oli nii intrigeeriv, tahtsin täies mahus ise ka lugeda. Kuulasin seda Digiread äpis eestikeelse audioraamatuna ja vaatasin ingliskeelset e-raamatut ka kõrvale, aga nagu mul niisuguste teostega tihti juhtub, lisasin riiulisse ka füüsilise koopia, sest see on kindlasti väärt üle lugemist.

Raamatu autor Johann Hari on endine ajakirjanik ning mõne oma avaldatud artikli eetika tõttu pisut vastuoluline, kuid sellegipoolest on 2022. aastal ilmunud “Kadunud keskendumisvõime” (The Stolen Focus) puhul tegemist auhinnatud teosega, mida soovitaks (kriitilise pilguga) lugeda igal inimesel.

Autor toob raamatus välja tegurid, mis on viinud meid tähelepanukriisi – selleni, et pea igal inimesel on raskusi keskendumisega ning arutleb selle üle, kas meil üldse on võimalik seda kuidagi muuta ning milline roll on selles näiteks rööprähklemisel (mida justkui isegi julgustatakse), toidul, vähesel unel, aina suureneval reostusel (õhk, müra, jne.) ja muidugi ka sotsiaalmeedial ja meelelahutusel, mida oma platvormidel pakuvad suurkorporatsioonid.

Mingil määral läks osa teemasid kokku ka Dopamiinisõltlastega, mida lugesin selle aasta jaanuaris ning puutepunkte oli ka Gina Cleo teosega The habit revolution, millest kirjutasin eelmisel suvel. Etteruttavalt võib öelda, et plaanin varsti ette võtta ka Jaan Aru kirjutatud raamatuid, mis samuti haakuvad sellega.

Hari räägib väga kriitiliselt nö. nähtamatust elevandist toas, mille olemasolust tehnoloogiaettevõtted on vägagi teadlikud, kes võistlevad selle nimel, et inimeste tähelepanu (ja uneaega) endale saada, aga kes sellist tervisele kahjulikku ärimudelit kuidagi muuta ei taha (inimene on ju ise süüdi kui nende veenva reklaami või hoolikalt voolitud algoritmide õnge läheb).

See pani natuke sügavamalt mõtlema ka sellele, millises tehnoloogiasektoris ma ise töötan ja millist mudelit toita aitan.

Lisaks kirjeldab autor enda kogemusi nutipaastu pidamisest, aga toob sisse ka vestlusi teadlastega, kes on keskendumisega seotud teemasid uurinud kui ka tehnoloogiasektoris töötanud inimestega, kes on mõistnud, et nende loodud abivahendid ei ole võibolla kokkuvõttes tegelikult inimese tervisele kasulikud (muuhulgas nt. lõputu kerimise funktsioon – ingl. k infinite scroll).

Päris naljakas oli lugeda kui ta nutipaastu alustas ning tahtes endale osta esimese põlvkonna mobiiltelefoni, pidi endast nooremale müüjale kangekaelselt selgitama, et ilma internetita on tegelikult võimalik elada.

Mulle meeldis, et ta rääkis ka tehnoloogia arengu ajaloost ning üsna häirivalt ausalt sellest, kuidas algoritmid ümbritsevad meid kõikjal ja kontrollivad seda, mida me oma digitaalses uudisvoos näeme.

Mind pani mõtlema ka võrdlus DDOS-i ehk küberündega. Meid sisuliselt DDOSitakse igapäevaselt infoga. Me ei mõtle üldiselt selle peale kui suur on see infokogus, mida praeguse aja inimestele ühe päeva jooksul peale surutakse, ainuüksi 2007. aastal olevat see olnud 174 ajalehetäit, ma ei julge pakkudagi, mis see on aastal 2025.

Kui tulla selle juurde, millest rääkis ka Dopamiinisõltlased, siis üks teema oli see, et paraku oleme jõudnud sinna, kus pärismaailm ei paku (alati) samasuguseid preemiaid nagu like‘id ja kommentaarid sotsiaalmeedias ning seetõttu on lihtne langeda selle lõksu.

Üllatuslikult tõi Hari sisse ka ATH ning spekuleeris, kas tegelikult ikkagi on diagnoosi saanutel geneetiline defekt, mida peaks stimulantidega ravima, selle asemel, et tegeleda tegeliku põhjusega. Kuna autor ei ole meditsiinitaustaga, siis tema hüpoteesi ma 100% ei toeta, aga nõustun, et see võib olla üks põhjus ATH diagnooside tõusu taga. Ma tunnen isegi, et kui pole piisavalt magada saanud, on tähelepanuvõime kohe madalam. Ja kui pidevalt vähe magada..

See raamat pani taaskord mõtlema selle peale kui haavatavad on noored, kes veel kriitliselt mõelda ei oska ja lihtsalt lasevadki endal vooluga kaasa minna.

Minu jaoks oli tegemist karmi meeldetuletusega ajast kui tehnoloogia meie elu ei juhtinud ning et millegi lihtsamaks tegemine ei tähenda automaatselt, et see oleks alati hea.

⭐⭐⭐⭐💫