25/2025

Ja nii ma jõudsingi Neitsijõega lõpule. “Tagasi Neitsijõele” on sarja kõige viimane raamat.

Loo üldise ülesehituse ja idee poolest oli seegi kord lugu sarnane teistelegi raamatutele selles sarjas, mis minu jaoks on küll natuke häirivalt same old-same old, aga tegelikult oli üsna okei. Peategelased on Kaylee ja Landry ning see, et just siis kui mehel tekib sümpaatia, ilmub järsku välja ammu mehe maha jätnud abikaasa, kes lahutust anda ei taha, on juba mitu korda olnud ja veidike tüütas. Teisalt polnud ka päris copy-paste eelmistest sarnastest lugudest.

Muidu oli selline keskmine lugu, meeldis see, et naispeategelane oli kirjanik ja läbi tema sai Robyn Carr võibolla natuke ka ennast välja elada.

Pealkirja järgi võiks eeldada, et raamat räägib sellest, kuidas keegi pöördub linna tagasi, aga lugedes mulle ei jäänud sellist muljet. Võimalik, et ma lihtsalt olin mõne varem figureerinud tegelase ära unustanud, aga ka loost ei tulnud välja, et linna saabunud Kaylee kellegagi tuttav oleks. Lisaks olin natuke pettunud, et viimane raamat ei tekitanud üldse viimase osa tunnet. Oleks tahtnud, et mõned olulisemad tegelased (Mel, Jack, Preacher, Paige) oleks rohkem sõna saanud ja kuidagi loo kokku võtnud.

Nüüd kui kõik 22 raamatut on loetud ja see on mu absoluutne rekord ühes sarjas loetud raamatutest, siis natuke on isegi kurb, aga õnneks mitte nii kurb, et Robyn Carr’i teisi sarju lugema hakata (ära iial ütle iial). Ootan juba, et Netflixi telesarjal ka uus hooaeg välja tuleks, kuigi nüüd tean, et see on raamatutest nii palju erinev, et selle põhjal sisu küll kuidagi ette ennustada ei saa (mitte, et oleks vajagi).

⭐⭐⭐💫