26/2025

Ostsin selle raamatu endale kohe kui see Eesti raamatupoodides saadavale tuli. Olgugi, et eestikeelne tõlge ilmus ka umbes nädal või kaks pärast seda, eelistasin lugeda ikkagi originaalkeeles.

Kui Laululindude ja madude ballaad rääkis president Snow nooruse kohta, siis Lõikuspäeva päiksetõus jutustas Haymitchi sattumisest näljamängudele (ja selle võitjaks) ning sellest, miks oli tema tegelane triloogia raamatutes just selline nagu ta oli. Nagu juba eelmises eelloos, siis loomulikult ka siin selgusid seosed teistegi triloogiast tuttavate tegelaste vahel. Selles mõttes on lahe, kuidas Collins seda maailma niimoodi tagantjärele avab ning saab ka ette kujutada, kuidas elu on vahepeal edasi läinud ja arenenud.

Kuna teema oli sarnane, siis oli ka väga palju seoseid triloogia esimese ja teise raamatuga. Paljusid tegevuspaiku (nt. rong või treeningsaal, tegelikult ka areen) sai seetõttu filmide põhjal ette kujutada, olgugi, et Haymitchi lugu toimub ju varem. Seosed tegid lugemise põnevaks ning kui nüüd hiljuti sattusin ka Näljamängude esimest filmi uuesti vaatama, siis oli äratundmist palju ja ka mõned asjad tundusid nüüd loogilisemad.

Poliitilised vihjed (või vähemalt mina lugesin need niimoodi välja) olid päris huvitavad. Võibolla kui poleks päevalille mainitud, polekski sellest aru saanud. Lugesin kusagilt, et Suzanne Collins kirjutab raamatuid ainult siis kui tal midagi päriselt öelda on.

Lugesin seda raamatut põnevusega ja päris mitme koha peal karjatasin kui osavalt see on kirjutatud, aga päris maksimumhinde elamus see ka ei olnud. Jah, seal oli traagikat, aga midagi jäi minu jaoks puudu.

⭐⭐⭐⭐