35/2025

Jakob on Hilduri sarja kolmas raamat. Nagu pealkiri viitab, siis räägib see suures osas soomlasest Jakobist, kes on töövahetuse programmi kaudu Islandi politseis pratikal, aga nagu ikka, käib paralleelselt mitu uurimist/lugu.

Seekord algab raamat sellega, et leitakse kalakasvatusse uputatud mehe laip. Kui Hildur ja Jakob seda uurima hakkavad, lisandub peagi ohvreid ning varsti leitakse ka seos nende vahel. Üksteise järel hakkavad selguma detailid, mis pole sugugi meeldivad.

Hildur ning Jakob peavad muuhulgas tegelema ka oma eraelus toimuvaga. Hildur üritab soojendada suhteid oma õega, Jakob on teinud olulisi samme poja hooldusõiguse saamise suunas ning seetõttu toimub osa tegevust ka Soomes.

Kuigi Jakob pidi Islandilt lahkuma vaid mõneks päevaks, satub ta oma kodumaal ootamatult selliste sündmuste keerisesse, et ka Hildur peab parasjagu Islandil käimas olevad juurdlused pausile panema ja sõbrale appi tõttama. Kas Jakob on endast tõesti täiesti vale mulje jätnud?

Seekord mind vahepeal õige natuke häiris, et oli väga palju tegelasi ja paralleelselt jooksis mitu olevikus ja minevikus toimuvat liini. Raske oli jälgida ja sammu pidada, kellest parasjagu juttu on. Lõpu poole harjusin juba ära ja ootasin põnevusega, kuidas asi lõpeb.

Mulle meeldib see, kuidas Satu Rämö tegelasi omavahel seob. Lisaks ka see, et kohati sai lugeja midagi teada enne kui Hildur (samamoodi meeldib selline lähenemine mulle Toateenija sarjas)

Sel korral tahaks ka paar kivi tõlkija ja keeletoimetaja kapsaaeda veeretada. Päris palju oli hooletusvigu. Näiteks oli mitmes kohas vale tegelase nimi.  Lugedes ülekuulamise kohta tuli justkui välja nagu politseinik Tumi oleks iseennast üle kuulanud..

“Tumi mängis nüüdki küsitlemisel peaosa. Beta protokollis ja jälgis olukorda kõrvalt. Kui isikuandmed olid kirja pandud, öeldi Tumile, et teda kuulatakse üle seoses viimastel nädalatel mitmel pool Islandil toime pandud vägivallategudega”.

Ilma kontekstiga võibolla ei olegi nii imelik, aga kuna eelnevalt oli ülekuulamiseks kohale toodud tegelane nimega Ivar, siis oleks veider, et teda ei küsitletagi..

Samuti oli mitmes kohas mitmus kirjutatud ainsuses, näiteks “Keskkonnakahjud oli Beta meelest palju suuremad kui tootmisest saadav kasu”.

Selliseid apsakaid nähes on mul üldiselt tekkinud küsimus, et kas ka originaalkeeles oli nii ja tõlkija tegi lihtsalt oma tööd, et seda kuidagi edasi anda?

Jäi veel silma päris palju selliseid sõnu, mida eesti keeles liiga tihti ei kohta või mis väga selgelt sarnanevad soome keelele (või ongi sealt üle võetud). “Tuiutama” tundus olevat tõlkija üks lemmiksõna. Tahaks lausa teada, mis see sõna originaalses tekstis on.

Ma ei ole veel otsustanud, kas loen ka sarja järgmise osa kohe ära või ootan talveni.

P. S. märkasin just, et ka ülejärgmine (viies) raamat ilmub soome keeles selle aasta sügisel!

⭐⭐⭐⭐⭐