39/2025

Olin selle raamatu kohta head kuulnud veel enne kui see ilmus (aitäh, ARC-i lugejad!) ja kuna mulle TJR stiil on siiani meeldinud, siis muidugi ostsin “Atmosfääri” kohe kui see Eesti raamatupoodidesse jõudis. Sellele vaatamata kuulasin seda hoopis Audible’is audioraamatuna, aga hoidsin füüsilist raamatut ka kõrval lahti. Kuna paar viimast peatükki jäid ühe autoreisi ajale ja mul kõrvaklappe kaasas ei olnud, siis lugesin need ikkagi paberraamatust.

Esimesed leheküljed ehmatasid mind õige natuke ära, sest kartsin, et tuleb liiga palju tehnilist kosmosesõnavara ja lühendeid, millest ma aru ei saa või on raske jälgida, aga õnneks nii ikkagi ei olnud. Lugu haaras mind kohe kaasa ja kuigi alguses tundus, et sain aru, millist armastuslugu TJR jutustama hakkab, siis peagi selgus, et oli hoopis teistsugune (aga tema puhul mitte esmakordne). Keelatud armastus on muidugi intrigeeriv ja ei jäänud ka pisarad poetamata.

Peategelane Joan on tulevane astronaut ning raamat jälgibki gruppi mehi ja naisi, keda valmistatakse ette järgmisteks kosmosemissioonideks ning kellest parimad ka päriselt kosmosesse pääsevad.

Lisaks on Joan’il väga lähedane suhe oma õetütre Francesega. Joan’i õde Barbara aga ei mõista seda ja heidab talle ette, et tema saab mängida lahedat tädi, kes ei pea seadma piire ega keelama. Joan’i ja Barbara aina kasvatvat vastuseisu oli väga huvitav jälgida, püüdsin mõista mõlema poole traumasid ja eriti põhjuseid Barbara käitumise taga ning tema suutmatust Joan’i elust aru saada (või üldse tema eraelu vastu huvi tunda)

Mulle väga meeldis see raamat, kuidas see kujutas astronautide ettevalmistust ja omavahelist konkurentsi, sõprust ja armastust, kahjuks ka inimeste kitsarinnalisust ning nõmedat manipuleerimist nende poolt, kes sinu valikuid heaks ei kiida.

Ma aeg-ajalt olen ikka NASA missioonide otseülekandeid vaadanud, seetõttu tuli mingi osa tegevustest tuttav ette ja tekkisid kujutluspildid ning hakkasin ka paremini mõistma, kuidas kosmoses asjad käivad. Polegi ammu ühelegi ülekandele peale sattunud, arvan, et tänu sellele raamatule võibolla tekiks Misson Control (juhtimiskeskuse?) töötajate jälgimisel ka mingi teistsugune tunne.

⭐⭐⭐⭐⭐

P.S. sellest teosest on olemas erinevate kujundustega väljaandeid, aga mulle meeldib just see kuna läheb natuke kokku Carrie Soto on tagasi stiiliga.