40/2025

Tellisin selle raamatu otse kirjastusest eelmisel suvel veel enne kui see poelettidele jõudis, aga lükkasin lugemist pidevalt edasi. Kui siis selle aasta märtsis teose kätte võtsin ja lugeda püüdsin, ei jõudnud algusest väga palju kaugemale, sest mind häiris esimeses peatükis see, et ühest teemast teise hüpati kuidagi kiiresti. Päris pooleli jätta ma seda ei plaaninud ja võtsin veidi hoogu, et jätkata. Teema, mida raamatus käsitletakse on ikkagi oluline ja sellest igapäevaselt liiga palju (ja detailselt) ei räägita – muutused viljakuses on ju ainult üks pool, tegelikult kaasneb veel palju muid asju – seega tahtsin teada, mis üht naist vananedes päriselt ees ootab. Andsin seega autoritele teise võimaluse ja alustasin raamatut uuesti ning seekord jõudsin kenasti lõpuni välja.

Seda raamatut soovitatakse lugeda nii naistel kui meestel, et üleminekuiga paremini mõista. Mõnes peatükis mainitakse ka meeste jaoks olulisi asju või siis on samad asjad tähtsad nii naiste kui meeste jaoks. Lisaks on üks kaasautoritest samuti mees. Minu arvates ei ole ka vahet, millises vanuses inimene seda loeb, olulisi asju on nii kahekümnese kui viiekümnese jaoks. Saab kasvõi teadmisi selleks, et oma emade ja vanaemade läbielamistest aru saada ja neid üldse märgata, või ka selleks, millele tuleks veel noorena tähelepanu pöörata, et vanemas eas tervemana elada.

Raamat koosneb 3 arsti ja ühe tantsupedagoogi soovitustest ja nõuannetest nii füüsilise kui vaimse tervise osas. Lisaks olid vahele pikitud mõned (patsientide?) kogemuslood, mis küll kohati läksid vastuollu sellega, mida eelmistes peatükkides oli soovitatud, aga samas muidugi andsid edasi teistsuguse arvamuse või vaatenurga.

Ma olen vananemise- ja terviseteemalisi raamatuid ennegi lugenud, aga selliseid, mis keskenduks otseselt naise vananemisele ja menopausile, polnud kätte juhtunud. Kahekümnendates või kolmekümnendate alguses sellele ju liiga aktiivselt ei mõtle ka. Seetõttu oli see raamat minu jaoks küll väga kurjakuulutav reaalsuskontroll, mille peale olin veel mitu päeva šokis, sest sain sealt teada asju, mis panid mind sügavalt mõtlema ja analüüsima ning ka tegutsema. Sain aru, et mõned asjad, mida oma lähedaste pealt vaadates olin võtnud paratamatusena, ei pea minul nii olema ning minu enda kätes on veel praegu teha nii, et vanemas eas ei peaks ainult tablette neelama või valu tõttu unistustest loobuma.

Kai Haldre ja Kristel Ehala-Aleksejev pakkusid naistearstide vaatenurka ja rääkisid teaduspõhistest variantidest, mis võiksid naisi toetada, mõlemad tegid seda oma tausta tõttu natuke erineva nurga alt, aga üldjoontes rääkisid samast asjast.

Marika Hansoni peatükk andis praktilisi soovitusi igapäevaseks liikumiseks ja tõi välja voolava liikumise olulisuse.

Jaan Vogelbergi peatüki puhul oli mul natuke tunne nagu ta müüks oma toodet, aga kuna ta tekstis kliiniku nime ei maininud, siis jäi enam-vähem okei piiridesse (olen selle kliiniku teenustega tegelikult juba varasemalt kursis). Ühtlasi oli ta üsna kriitiline teatud elustiili propageerivate inimeste suhtes, teisalt ongi see teema vastuoluline ning raske on seisukohta võtta. See tekitas minuski kahetisi tundeid, nõustusin, aga ei nõustunud ka.

Üldiselt on mul hea meel, et ma selle raamatu ikkagi läbi lugesin, aga tundsin, et esimese peatüki autor oleks võinud kasutada mõne keeletoimetaja või kirjaniku abi, kes oleks võibolla osanud rohkem küsimusi küsida ja aidata oma mõtted natuke põhjalikumalt/voolavamalt kirja panna.

Ma arvan, et tegelikult loen seda raamatut millalgi uuesti, et olulisi asju meelde tuletada või vaadata, mida ma oma elustiilis muuta olen jõudnud.

⭐⭐⭐⭐