41/2025

Ajakirjanik Rein Siku nimi ja tema huumorimeel on mulle juba lapsepõlvest tuttavad ja ma polnud päris kindel, kas see raamat mulle peale läheb. Õnneks meeldis ning juba sissejuhatus oli mõnusalt vaimukas. Stiili poolest võib seda raamatut võibolla võrrelda Contra Minukaga.

Nagu alapealkiri natuke vihjab, on oluline osa luuletusel “Viru vanne” ning autor on põiminud oma elu lood lõbusalt selle ümber, et tema panus kahe maakonna ellu ongi justkui truuduse vandumine.

Selles raamatus rääkis ta enda päritolust (ma ei teadnudki, et ta polegi põline virumaalane!) ja paljudest eelmise sajandi sündmustest, mida ma isegi mäletan ja millegipärast tulid mulle mitmel puhul silme ette mälupildid ajalehte lugevast vanaemast. Ilmselt seetõttu, et paljud teemad, millest siin raamatus juttu, käisidki ajakirjandusest läbi ning nagu selgus, siis kirjutas Rein Sikk mõnikord artikleid ka minu kodumaakonna ajalehes.

Selles mõttes oli see raamat minu jaoks nagu puuduv pusletükk, mis lõpuks asetas sündmused hoopis teise valgusesse ja vastas küsimustele, mida ma lapsena küsidagi ei osanud. Olin paljudest asjadest varem kuulnud, aga ei teadnud nende taga olevat lugu. Mul polnud näiteks aimugi, et Sikul on olnud väga suur seos mitmete Ida- ja Lääne-Virumaal toimunud ürituste või püstitatud monumentidega ning mingil määral isegi emakeelepäeva riiklikuks tähtpäevaks saamisega.

Monumentide mainimine tekitas tahtmise Kadrinas, Neerutis, Avinurmes jne (uuesti) ära käia ja need üle vaadata/meelde tuletada.

Huvitava kiiksuna oli autor peaaegu igas peatükis kasutanud sõna “paukselt”, mida igapäevakõnes liigselt ei kohta, selle asemel öeldakse ikka “paugupealt” või “otsekohe”. Arvestades autori päritolu siis äkki see on mingi Lõuna-Eesti sõna, mida ma kuulnud ei ole.

Rääkides mingi piirkonna sõnadest, siis noogutasin muidugi tunnustavalt kui Sikk käänas kohanime Uljaste ikka nii nagu kohalikud seda teevad. (Mind ajab mõõdukalt närvi kui kusagil uudistes või reklaamiklippides valesti öeldakse).

Mul aga oli aga kahju, et ta üldse “Virumaa laulu” ei maininud, aga ju siis tal pole sellega erilist seost (sisserännanu ju ikkagi ;-)) või lugu rääkida. Minul Virumaal üleskasvanuna on sellel laulul umbes samasugune tähendus ja mõju nagu Peep Sarapiku “Mesipuul”, mis igal laulupeol lõpulauluna kõlab.

Inimene, kes otsib siit raamatust lugusid sellest, milliseid Virumaa kohti külastada seda pigem ei leia, aga minu jaoks oli üks tore rännak lapsepõlve ja nii mõnegi koha peal tundsin uhkust, et ma isegi Virumaalt pärit olen.

⭐⭐⭐⭐