43/2025

Kuulasin seda audioraamatuna ja piilusin vahepeal e-raamatust teksti ka. Kuna Eia Uus luges teost ise ette, oli tunne nagu me oleksime vanad tuttavad, istuksime kusagil õdusas kohvikus ja ta lihtsalt jutustaks mulle, kuidas ta Prantsusmaal Au-Pair‘ina töötas.

Tegelikult sattus mulle kõigepealt kätte üldsegi selle raamatu hiljem kirjutatud lisapeatükk, aga ma lihtsalt ei saanud e-raamatut avades sellest kohe aru. Niimoodi tutvusin raamatu tegelastega vastupidises järjekorras – tulevikust minevikku. See andis tegelikult raamatule ka natuke juurde.

Kohe esimestest lehekülgedest oli aru saada, et loo autor on ka päriselt kirjanik. Jutt jooksis ladusalt ning jäi palju ruumi ka kujutlusvõimele, tekitas palju unistamise hetki. Natuke oli tunne nagu loeks mõnda armastusromaani, sest erinevaid mehi käis jutust läbi päris mitmeid ja igaüks paistis silma erineval moel. Olin terve raamatu jooksul väga põnevil, mis edasi saab ja seda ei ole mul just liiga paljude Minu sarja raamatute puhul juhtunud.

Kuna ma olen Prantsusmaal käinud vaid Pariisis ja Mont Saint Michelis (mida ka siin raamatus mainitakse), pidin osade asulate või piirkondade kirjelduste puhul kasutama oma kujutlusvõimet või tuletama meelde kas mõnest telesaatest, – sarjast või filmist on midagi neist meelde jäänud, aga suutsin siiski paljude situatsioonidega ka samastuda või tekkis teatav äratundmine. Praeguseks on mul selle raamatu lugemisest juba päris palju aega möödas ja pole meeles, millega täpsemalt tegu oli, aga mäletan, et ühe kultuurilise eripära või asja, millest ma muidu aru ei saanud, seletas ta loogiliselt ära.

See oli üldse kõige esimene Eia Uusi raamat, mida lugesin ja nüüd tekkis tahtmine ka tema teisi teoseid lugeda. Eriti seda, mida ta siin raamatus ka mainis. Ja nüüd, teades, et selle taga on isiklik kogemus, võib seda lugedes olla hoopis teine tunne.

⭐⭐⭐⭐⭐