45/2025

Võtsin sel aastal eesmärgiks lugeda iga kuu vähemalt ühe Minu sarja raamatu ja kuigi mu lugemistempo pole sel aastal nii hoogne kui eelmisel ja näiteks mõnel kuul olen kokku lugenud vaid 2 teost, siis õnneks üks on ikkagi alati sellest sarjast olnud. Septembris kuulasin Barbi Pilvre kirjutatud Vormsi lugu audioraamatuna, mida luges ette Külli Palmsaar.

Peab mainima, et see teos sarnaneb stiililt natuke Katri Raiki Minu Narva raamatutega, sest ka see on pigem ajalooraamat, kus enda kogemust Vormsil elamisest vähemalt esialgu on pigem vähem.

Kummalisel kombel ma ei suuda hetkel meenutada, kas ma olen Vormsil käinud üks või kaks korda või isegi veel rohkem, aga kindel on see, et paljud kohad, millest raamatus räägiti, olid mulle tuttavad. Teisalt on Vormsi ka nii väike saar, et ega seal ringi peale tegemiseks liiga kaua aega ei kulugi.

Kui autor mainis rästikuid ja seda, et neid pidi Vormsil palju olema, tänasin õnne, et ma seda siis ei teadnud kui ise seal olin. Ma ei ole just suurim roomajate fänn ja juba mõtegi tekitab judinaid ning poleks seal võibolla rahulikult ringi liikuda julgenud.

Mulle meeldis teada saada, mida tähendavad Vormsi külade rootsikeelsed nimed. Tegelikult rääkis autor ka teistest rannarootsi asulatest Lääne-Eestis ja nende nimedest. Samuti sain teada, miks on pubi Krog 14 just sellise nimega (ei ole välistatud, et olin seda ka varem kuulnud). Minu jaoks uus teadmine oli ka see, president Lennart Meri oli samuti rannarootsi/eestirootsi juurtega.

Mis mind teose ülesehituse puhul võibolla natuke segas, oli see, et tegevus hüppas kohati edasi-tagasi. Autor rääkis abikaasa surmast ja siis hakkas rääkima ajast kui mees veel elas ja laps väike oli, natuke oli raske järge pidada, aga võibolla oli see nii audioraamatu formaadi tõttu, äkki oleks tekstist paremini hoomanud.

Nagu Minu sarja raamatutes mõnikord ikka kombeks tundub olevat, mainiti päris lõpus ära ka ka 10 kohustuslikku vaatamisväärsust ja tõdesin, et kui mitte kõik, siis valdav enamus on mul nähtud.

⭐⭐⭐