Maarja-Liis Loo “Elusalt elades”

48/2025

Mulle meeldib Hooandjas aeg-ajalt raamatute ilmumisele kaasa aidata ning Maarja-Liis Loo “Elusalt elades” on üks neist. Toetasin seda projekti ka selle pärast, et mul on raamatu autoriga isiklik kokkupuude kuna käin tema joogatrennis.

Kui siiani teadsin Maarja kohta vaid seda, et ta on jooga õpetaja, kes ka vahel reisib (sest on korduvalt seda maininud), siis see raamat avas mulle akna tema ellu läbi päevikusissekannete ja reiside maailma erinevatesse paikadesse ning lõi minu jaoks hoopis laiema pildi sellest, milline inimene ta on. Ja see meeldis mulle.

Mulle meeldis selle raamatu ülesehitus, see et, lõpuni pinge hoidmiseks oli üks läbiv lugu, mille vahele olid pandud lood erinevatest hilisematest aegadest ning neist käisid läbi inimesed, kellega Maarja oli kusagil teisel reisil juba varem tutvunud. Teisalt oli niisugune ülesehitus samaaegselt ka see, mis mulle nii väga ei meeldinud, vahepeal oli raske ennast ümber lülitada. Võibolla kui need mägironimise peatükid oleks kuidagi visuaalselt eraldatud olnud (a la mingi joonistus või muu märk nende peatükkide päises) kui ainult kuupäeva ja aastaarvu järgi, siis oleks natuke paremini hoomatav olnud.

Mulle meeldis ka, kuidas ta oma nooruses tehtud otsuseid praeguse pilgu läbi analüüsis ja ausalt tunnistas, et täna ta enam mõnda asja nii ei teeks kui siis. Ja olgem ausad, kui lugesin, kuidas ta kirjeldas olukorda, kus oma uljuse ja naiivsuse tõttu oleks elu kaotanud, aga mingi ime läbi üle noatera pääses, siis tulid ikka judinad peale küll.

Ma ei suuda ära otsustada, kas pidev “estonglishi” kasutamine mind häiris või mitte, sest mingitel juhtudel see sobis konteksti ja teiseks ma ei taha olla see pada, kes katelt sõimab kui ma ise samuti sarnast stiili kasutan. Ka siin blogis.

Lugedes kumises mu kõrvus jooga tunnist tuttav laulev hääl ning juba esimestel lehekülgedel tulid pisarad silma, sest sain aru kui aus see kõik oli ning ilmselt vajutas see ka minus mingeid punkte, millest mul aimugi polnud või polnud julgenud ise kõva häälega öelda või isegi mõelda.

See on väga inspireeriv raamat ja mitte selles mõttes, et ma nüüd hirmsasti tahaksin kuhugi kaugetesse kohtadesse üksinda reisima minna, vaid pigem selles mõttes, et innustab leidma ka endas rohkem julgust mugavustsoonist välja astuda.

P.S. Sain teada, et seda raamatut trükiti vaid 300 eksemplari ja olen õnnelik, et sain Hooandja kaudu olla üks neist, kellel autori pühendusega raamat ka kodus riiulis on.

⭐⭐⭐⭐

Leave a comment