54 /2025

Selle raamatu tellisin ma otse kirjastusest veel enne ilmumist. Ilmselt selle tõttu, et olin kursis, et endine ajakirjanik ja Vähiravifondi “Kingitud Elu” asutaja Toivo Tänavsuu keskealisena arstiks õppima läks. Tahtsin teada, kuidas tal see siis välja tuli. Aeg-ajalt oli ta sellest juba siiski rääkinud mõnes teleintervjuus või olin näinud tema Facebook’i postitusi, seega päris teadmatusega raamatusse ei sukeldunud.

Nagu pealkirigi ütleb, on raamat päeviku vormis, kus on sissekandeid kogu tema õpingute perioodist ja õigupoolest ongi see muheda huumoriga teos suures osas kokku pandud tema Facebook’i postitustest.

Kui ma poleks teadnud, et autor oli eelnevalt ajakirjanik, oleksin lugedes ikkagi kohe aru saanud, et kirjutamine ja loo jutustamine talle võõrad tegevused ei ole, sest tekst oli ladus ja väga värvikas. Meditsiinilise sõnavara suurenemisega suurenes ka tema oskus nende sõnadega osavalt tekstis mängida.  

Ta teeb seal nalja kõigi ja kõige üle, tihti ikkagi enda üle, sest oma noorte kursusekaaslaste kõrval peab tema ennast dinosauruseks. See, et ta seda pidevalt korrutas, läks lõpuks natuke tüütuks, aga näitas ilmselt, et see oli tema enda jaoks ka häiriv.

Raamatust saab teada, kas ja kuidas oli võimalik mahutada väga intensiivne õppetöö juba väljakujunenud elu kõrvale, liiatigi veel teises linnas ja teises Eesti otsas. Sealhulgas ta ei idealiseeri ei arsti elukutset ega iseennast vaid kirjutab ausalt nii oma õnnestumistest kui ka eksimustest, piinlikest olukordadest ja siseheitlustest ning isegi sellest, mida tema õppejõud võibolla väga hea meelega kuulda poleks tahtnud.

Kuigi teadsin, et ta läks arstiteaduskonda õppima, ei kujutanud ma üldse ette kui raske võib see olla inimesele, kes pole sel sajandil keemia ja bioloogia eksamit teinud ega igapäevaselt sellega väga ammu kokku puutunud ning seetõttu pidi ta nendes teemades järje peale saamiseks kõige muu kõrvalt veel eraõpetaja ka leidma. Mõni tema õpetaja sai ka raamatus sõna. Mulle meeldis ühe õpetaja arutlus selle üle, et mis võiks olla tema motivatsioon sellisele abipalvele üldse vastu tulla. 

See oli jälle üks väga innustav ja inspireeriv raamat sellest, et kunagi pole liiga hilja kannapööre teha ja kui väga tahta, on kõigele lahendus.

⭐⭐⭐⭐