57/2025

Ma sain selle raamatu endale veebruaris “Pimekohting raamatuga” kampaania ajal. Kirjelduse järgi lootsin saada ühte teist jaapani kassiraamatut, aga olin ka selle üle õnnelik, eriti kuna selle kaanekujundus on nii ilus.

Minu senised kokkupuuted Jaapani kirjandusega on pigem kasinad ja piirduvad 1-2 raamatuga, küll aga olen läbi filmide ja erinevate jaapaniteemaliste ürituste saanud mingi kultuurilise ettekujutuse. Sellegipoolest võin öelda, et see muinasjutuline lugu oli küll väga jaapanilik, aga minu jaoks ikkagi (veel) harjumuspäratu stiiliga. Ma ei oskagi täpselt kirjeldada, mis selles nii palju teisiti on, aga kui raamatu kaanelt autori nime ei vaataks, tunneks ikkagi kohe ära, mis riigiga seotud on.

Loo peategelane on valge kass, kellele inimesed panevad nimeks Tamao, aga ise kutsub ta ennast ühe teise nimega. Kass on tema kohta muidugi palju öeldud, sest tegelikult on tegemist hoopis maagilise kujumuutjaga, kelle tüdruk nimega Ririko küll kassi pähe prügikastist ära päästis

Minu esimene reaktsioon oli, et see on üks imelik raamat, võibolla mõjutas seda see, et raamat on kirjutatud mina-vormis, aga see “mina” ongi Tamao ise. Kui sellest üle saada, siis tegelikult on lugu päris huvitav, eriti see, kuidas autor on püüdnud ennast kassiks mõelda ja näha maailma läbi tema silmade. Osad kirjeldused inimeste jaoks igapäevaste tegevuste kohta olid päris naljakad.

Mulle on riiulisse ootama jõudnud vähemalt 3 Jaapani raamatut veel ja kaks neist on ka kassidest, aga kas ma nende lugemiseni niipea jõuan, eks ole näha.

⭐⭐⭐