56/2025

Mul on endaga kokkulepe, et loen Minu sarjas eelisjärjekorras neid raamatuid, mis räägivad kohtadest või piirkondadest, kus ma käinud olen ja Horvaatia raamatu puhul tekkis mul pidevalt küsimus, et miks ma seda juba varem ette ei võtnud.

See oli üks väga mõnus raamat. Ilmselt tundsin sellega tugevamat seost seetõttu, et olen käinud just seal Istria poolsaare piirkonnas, millele raamat peamiselt keskendub ja olen sattunud ka pealkirjas mainitud “kotkasaarele”.

Kogu raamatu jooksul tuli päris palju tuli tuttavat ette, sealhulgas nii kohanimed kui ka erinevad vaatamisväärsused.

Sain siiski teada ka asju, mida enne ei teadnud. Näiteks kui Cresi saarel igal pool näha olevate kiviaedade kohta oli minu reisiseltskonnal oma (nalja)teooria, siis nüüd selgus nende tegelik põhjus ja päritolu, mis on palju igavam ja praktilisem.

Mõne asja puhul tänan õnne, et ei teadnud ja ei osanud ette karta. Olen tänulik, et ma Horvaatias ühtegi Nelitriip-roninastikut ei kohanud, sest võibolla muidu mul sellest paigast nii soojad mälestused polekski. Samas jällegi musta skorpioni õnnestus lausa oma ööbimiskoha terrassil näha ja see mind liigselt ei hirmutanud.

Autor rääkis muidugi sellest, kuidas ta üldse Horvaatiasse sattus ning miks ta sinna kauemaks jäi kui plaanis oli. Nagu selle sarja raamatutega tihti juhtub, eriti muidugi naisautoritega, võib võõrapärase perekonnanime järgi põhjuseid loomulikult aimata.

Minu isiklik kogemus Horvaatiaga piirdub 10 päevaga aastal 2015. Mõne paiga kirjelduse peale võisin ette kujutada lausa maitset (näiteks trühvlijuust) või heli – eriti ühte tsikaadidest sumisevat puud mäe otsas külas. See hääl oli täiesti ebamaine ja mul läks tükk aega, et päriselt uskuma jääda, et see on naturaalne looduse heli, mitte mõni tööstuse ega muusikaga seotud võimendatud müra.

Veel üks tore äratundmine puudutas Dalmaatsia eeslit. Kui autor seda liiki kirjeldas, tuli mulle kohe meelde, et olen sellist isendit näinud. Minu  majutuskoha lähedal tee ääres ühes koplis oli hobuste, lehmade ja ponide hulgas ka üks mustavalgelapiline eeslike, kellest mul kuidagi head pilti ei õnnestunud teha – küll seisis ta liiga kaugel või kui juhtuski lähemal maas lamama, siis nagu meelega oli ta alati selja või küljega minu poole. Tema truu kaaslane väike poni oli natuke parem poseerija.

Natuke tekkis nüüd tahtmine Horvaatiasse uuesti minna.

⭐⭐⭐⭐