58 & 59/2025

Lilja Sigurðardóttir on taas üks autor, kellest ma varem (vist) kuulnud ei olnud, aga võtsin ette seetõttu, et ta tuleb Helsinki Noir festivalile ning tema esinemisi tahan seal kindlasti näha.

Mul on hea meel, et ma tema Áróra sarja lugemisega alustasin ja kui mul Helsingis temaga kohtuda õnnestuks (sest minu pilet võimaldab ühe kirjanikuga kohtumist), oleksin väga-väga rahul.

Kuna lugesin sarja kaks esimest raamatut järjest läbi, kirjutan neist siin koos.

Sarja peategelane on Islandi juurtega naine Áróra, kes muidu elab koos emaga Inglismaal, aga peab minema Islandile, sest tema emal pole juba tükk aega õnnestunud seal elava Áróra õe Ísafoldiga ühendust saada. Áróra ise pole küll õega väga lähedane, aga lendab siiski kohale.

Esimeses osas keskendub ta peamiselt õe otsingutele, teises osas tegeletakse rahapesu teemadega. Ja olgugi, et Áróra algne plaan polnud Islandile kauaks jääda, hakkab ta aja jooksul tundma, et kuulub sinna. Ja võibolla on tal sinna jäämiseks rohkemgi põhjuseid..

Áróra tegelasega ma ei samastunud ja raske oli  oli tema tegusid mõista, kohati olid need arusaamatud või ebaloogilised. Näiteks ei saanud ma aru tema kohesest huvist Hákoni vastu. Samas aga ei olnud ta ka minu jaoks negatiivne tegelane.

Kuigi mul on Jäine päike ka füüsilisel kujul olemas, kasutasin ikkagi varianti kuulata audioraamatut. Üle pika aja mulle meeldis ettelugeja hääl väga. Triinu Meriste rahulik, aga kergelt ükskõikne maneer on mulle tuttav juba sellest ajast kui ta veel Ugala teatris töötas ja see hääl sobis minu arvates väga hästi selle raamatu vibe‘iga kokku. Eriti meeldis mulle veel see, et ta oli ka islandi nimede hääldamisega vaeva näinud.

Sel ajal kui ma neid raamatuid lugesin oli esimene osa Storytel’is olemas audioraamatuna, aga teine osa veel vaid e-raamatuna (nüüd juba on audio ka), nii et selles mõttes oli teist osa hea lugeda, et nimede hääldus ja hääldamise loogika olid vähemalt mingil määral juba selged. Näiteks hääldub Áróra umbes nagu Aurora ja ó täht isanimele viitavas -dóttir või -són liites hääldub ou või ouh.

Kui päris aus olla, siis on see sari meeleolu mõttes väga sarnane Hilduri sarjaga, mis mulle väga meeldib. Ütleks, et see on jällegi selline põhjamaiselt karge, vaikselt hiiliv lugu ja märkamatult endasseimev, tempo on küll aeglane, aga lugu siiski ääretult põnev. Lühikesed peatükid ilmselt aitavad ka sellele kaasa.

Tegelased, kelle kohta alguses ei tea veel, kuidas nad loos olulised on ajavad võibolla natukene segadusse, aga samas on ju vaja tegelasi tutvustada ja atmosfääri luua.

Kuna ka sarja kolmas raamat on eesti keeles olemas ja see just hiljuti ka mu raamaturiiulisse jõudis, plaanin sellegi enne veebruari lõppu läbi lugeda.

⭐⭐⭐⭐⭐ & ⭐⭐⭐⭐💫