4/2026

Kui see raamat paar aastat tagasi ilmus, siis mul vist ei olnud tegelikult plaani seda lugeda, aga kuna pidin nüüd nimetähtede väljakutse jaoks leidma pealkirja, mis algab E-tähega, siis jäi see Elisa Raamatu äppi sirvides silma.

Pean ütlema, et ma tunnen autoriga teatavat sidet selle kaudu, et olen õppinud temaga samas kõrgkoolis (kuigi mitte samal ajal) ning mul on seetõttu temaga mitmeid ühiseid tuttavaid ja oma Viljandis elamise perioodil lugesin Sakalast Gert Kiileri kirjutatud artikleid ilmselt iga päev. Seega hakkasin seda raamatut lugema natuke teistsuguse tundega, kuigi ma ei tea, kas see kokkuvõttes mu arvamust mõjutas.

Tegemist on klassikalise whodunnit‘iga, kus äsja detektiivibüroo avanud väliseestlane Paul Johnson hakkab uurima ühe kohaliku ärimehe surma. Kõik ei lähe muidugi nii lihtsalt ja töö käigus satuvad Paul ning tema assistent Eva ka ise ohtlikesse olukordadesse.

Just selle pärast, et Paul on veidi vanem mees, kelle juurde pakub end tööle noor nutikas assistent, tekkis mul üsna tugev Cormoran Strike‘i sarja tunne. Üldine vibe oli kuidagi väga sarnane ja silme ette tulid sarnased kujutluspildid.

Kiiler on mänginud ajaloo ja fiktsiooniga. Tegevus leiab aset kuuekümnendate Viljandis, aga sellises paralleelmaailma Eestis, mis ei olnud Nõukogude Liidu osa. Tema kujutluses on Viljandi populaarne kuurortlinn ja kuulus näiteks seal asuvate kasiinode ning muu meelelahutuse poolest. Seda oli lahe ette kujutada, aga linnal endal ju ei olnud tegelikult loos peaosa.

Kuna ma olen kunagi Viljandis elanud, siis arvasin, et tänavanimed ja paigad tulevad kohe tuttavad ette, aga üllatuslikult ei olnudki nii lihtne. Nii palju kui ma aru sain, oli autor teinud palju uurimistööd selles osas, et selle ajastu Viljandist ikkagi võimalikult palju ajaloolist sisse panna. Seetõttu ma ei imesta oma  segadust, et pidevalt pidin mõtlema, kus mõned kohad asuvad ja kas mainitud hooned ka praegu olemas on (või kas üldse olid).

Olgugi, et Pauli kontor asus Tartu tänaval, kujutasin mina seda ette hoopis kusagil Maramaa tänava kandis, ühes asutuses, kus ma olen kunagi käinud ja see tõi meelde ka mingi mälestuse, aga veidral kombel mul pole enam aimugi, mis asutus see olla võis või mis seos mul sellega oli..

Kiiler on kirjutanud Paul Johnsoni tegemistest juba mitu järgmist osa, aga hetkel ma ei tea veel, kas hakkan neid ka lugema.

⭐ ⭐ ⭐ 💫