10/2026

“Linnupuur” oli jälle üks raamat, mille ostmisel mõjutas minu otsust kindlasti ka kaanekujundus. Eriti need taimelehed seal. Riiulis oli see raamat mul tegelikult juba mõnda aega ja vajasin jälle ühte lugemisväljakutset, et see välja võtta.

Kunstnikust isa kutsub oma tütred nende lapsepõlvekoju Rock Pointi, et siis teatada, mis sellest majast tulevikus edasi saab.

Tütred pole majas käinud pikki aastaid ning koos asajde sorteerimise ja mineviku meenutamisega (eriti ühe konkreetse traagilise sündmusega seotult) hakkavad üksteise järel päevavalgele tulema ka kaua varjul olnud saladused. Samal ajal kui üksteisest pigem võõrdunud poolõed Lauren, Kat ja Flora tegelevad muuhulgas üksteise ellu sekkumisega, selgub nii mõndagi ka isa enda kohta.

Kiiretele põnevikele vahelduseks oli siin tegemist hoopis aeglase tempoga peredraamaga, kus olulisel kohal olid saladused, mis ulatuvad kaugele lapsepõlve. Linnupuuril on ka oma tähendus ja tegelikult mitte ainult üks.

Kuna vahepeal läksid isiklike draamade kirjeldused pisut pikaks, siis oli korraks minu jaoks isegi igav, aga õnneks lõpp oli ikkagi huvitav ning selgus veel huvitavaid asju.

⭐⭐⭐⭐