Sain alles hiljuti aru, et üks mu lemmik kirjandusžanre on krimiromaanid. Naljakas on see, et ma ei ole tegelikult palju krimkasid üldse lugenud.

“Minu harakamõrvadest” kuulsin jaanuari alguses telekast, kui seda kiitis raamatusõber Jaan Martinson, öeldes, et see on eelmise aasta parim selle žanri raamat. (Eesti keeles ju ilmus see teos ju alles 2022. aastal).
Loomulikult kui ma seda siis paar päeva hiljem oma kohalikku raamatupoodi otsima läksin, oli see seal välja müüdud..
Seega pidin internetipoest tellima ja mul vedas, et sain vist ühe viimastest eksemplaridest (vähemalt selles poeketis).

Mulle meeldis seda raamatut väga lugeda juba esimestest lehekülgedest peale, sest teadsin, et kusagil keskel on ebatavaline puänt. Tegelikult ma isegi teadsin, mis see puänt on, aga kui sa sellest raamatust kunagi varem midagi kuulnud pole, siis ma ei ütle sulle seda siin ka, nii igaks juhuks 😉

Kõige rohkem meeldis mulle selle raamatu juures selle mitmekihilisus ja mitmetasandilisus, nagu kooriks sibulat või mängiks matrioškadega: tõeline raamatu autor on kirjutanud raamatu ühest teisest raamatust (tegelikult isegi raamatusarjast), mida ühe kirjastuse raamatutoimetaja loeb, ning seejärel kirjeldatakse, kuidas see väljamõeldud raamatu autor tegelikult seda väljamõeldud raamatut kirjutas, kuidas tegelaste nimed valitud olid ja et kõige taga oli ka peidetud tähendus (sealhulgas see, miks on raamatu nimi selline nagu ta on) ja kuidas mõlema raamatu sisu üksteisega seotud on. Meeldis ka see, et erinevaid raamatuid tähistas erinev font, nii et lugedes ei läinud lood ja tegelased omavahel sassi.

Ma ei ütleks, et ma selliseid raamatuid lugedes või krimisarju vaadates oleksin nii väga väljas selle peal, et “kes oli tapja”, pigem paelub tõe selgumine ja see, et iga mainitud infokild on kuidagi lõpplahenduses oluline. Sellele asjaolule viidati ka raamatus ja tõepoolest, see teebki selle žanri nii huvitavaks – inimesed tahavad tõde teada, või kinnitust, et kas see, mida nad ise kahtlustasid, ka päriselt tõeks osutub ja muidugi seda, et lõpuks õiglus võidutseks.

Huvitaval kombel on selles raamatus tervislik doos irooniat populaarsete briti krimiseriaalide pihta, millest mitmed on (päris) raamatu autor Anthony Horowitz tegelikult ise kokku kirjutanud. See tundub raamatu tegelaste lugudega väga hästi sobivat ja võibolla isegi ütleb midagi Horowitzi enda kui autori kohta.

Kõige hullem selliste põnevate raamatute lugemisel on see, et sa tõesti tahad teada, mis lõpuks juhtub ja lihtsalt neelad neid lehekülgi endasse (see raamat on 544 lk pikk!), aga kui lõpuks kõik selgeks saab, saad aru, et homme sul seda põnevust enam ei ole ja soovid, et oleksid lugemist natuke arukamalt planeerinud.

Avastasin, et samast sarjast on autoril ilmunud veel üks raamat (sama peategelasega), nimega “Moonflower murders“, aga kuna seda eesti keelde veel tõlgitud pole ja no tõesti ei jaksa oodata, millal see juhtuks, siis tellisin selle välismaalt. Kohalejõudmiseni kulub aga ilmselt paar nädalat..