See raamat on otseses mõttes pärit minu lapsepõlvest, tal on isegi see iseloomulik vana raamatu lõhn ning kaante kulumise ja lehekülgedel olevate plekkide järgi on näha, et on mõõdukalt vatti saanud. Seda riiulist võttes pudenesid vahelt välja ka mõned kuivatatud roosiõied, aga need siiski nii kaugest ajast ei pärine, olin need sinna kuivama pannud paar aastat tagasi kui oma sünnipäevaks saadud roosikimpudelt närtsinud õied ära korjasin. (Kasutan neid hiljem kunsti tegemiseks, if you must know).

See on üks raamatutest, mida ema mulle ja mu õele õhtuti unejutuks ette luges. Tihti juhtus muidugi, et tema jäi magama enne kui meie. Mulle miskipärast väga meeldis, kuidas ema raamatuid ette luges, ta tegi seda mingi huvitava voolava intonatsiooni ja ilmekusega, mis oli kuidagi turvaline ja huvitav üheaegselt.

Raamat ilmus esmakordselt 1936. aastal, minu riiulis olev raamat on kolmas, 1980. aasta trükk, Roman Kivit’i illustratsioonidega. Mõned pildid tõid mingeid emotsioone üles, polegi kindel, kas need tundusid mulle äkki lapsena hirmsad või midagi. Konnanahka pugenud peategelane võis vist natuke hirmutav tunduda küll, äkki ma kartsin, et ta muutubki konnaks vmt.

Lapsena seda muinasjutulist lugu kuulates keskendusin ikka rohkem sellele, et raamatu peategelaste – nukkude Malle ja Peedu – suur unistus lõpuks täituks ja nad oma rännakult ka turvaliselt koju tagasi, oma (endise) omaniku juurde jõuaks ning ei pannud tähelegi, et tegelikult on see raamat osaliselt ka loodusõpetuse õpik 😉

Olgu see siis see, kuidas autor kirjeldab näiteks seda, kuidas ämblik, keda raamatu peategelased metsas kohtavad, puude vahele võrku koob, kuidas sipelgapesad tekkinud on ja mis sipelgatega talvel juhtub, kuidas konnad pulmi peavad või see, kuidas metsaalused taimed ennast peale vihma valguse poole pööravad.

Tekkis lausa küsimus, et äkki oli autor hoopis bioloog/zooloog, kes lihtsalt otsustas oma teadmised natuke lustakamal moel raamatusse raiuda, aga tema eluloost sellele kinnitust ei leidnud. Ta oli selle raamatu esimese versiooni kirjutanud tegelikult juba väga varases nooruses.

Ma arvan, et lapsena ma vist ei saanudki päriselt aru, mida rohelise päikese maa tähendas või kus ta tegelikult asus, nii et nüüd täiskasvanuna üle lugedes sain selle vähemalt selgeks.
Olin ka ära unustanud, kuidas raamat lõppes, nii et põnevus säilis lugedes kuni lõpuni.

Osad kriitikud on raamatust leidnud ka peidetud tähenduse, et loomariiki on kujutatud inimeste projektsioonina ja tekst on väga väikekodanlik. Mina ausalt öeldes ei viitsinud selle peidetud tähenduse otsimisega tegeleda.

Ajakirjas Keel ja Kirjandus (1/2017) kirjeldatakse seda teost kui kunstmuinasjuttu; muinasloo vormis sissevaadet metsaaluse mikromaailma elukorraldusse. Irma Truupõld oli ka üks esimesi eesti kirjanikke, kes seda kujutas.