Raamatu “Death in heels” leidsin Wordchild‘i Instagramist ja lugesin e-raamatuna.

Kui raamatusoovituses on kirjas, et on kohe algusest peale nii huvitav, et seda ei saa käest panna, siis olen enamasti kohe müüdud. Päris nii see minul siiski ei olnud, et oleks ühe ropsuga läbi lugenud, aga huvitav ja kaasahaarav oli küll. Eriti kuna polnud sellise temaatikaga raamatuid enne üldse lugenud, nimelt olid suur osa tegelasi drag-queen‘id ja tegevus toimus muuhulgas ka Dublinis asuvas temaatilises klubis. Peategelasteks olid loo jutustaja, hobifotograaf Fi ja tema korterikaaslane ning ühtlasi parim sõber Robyn, kes õhtuti klubis TRASH esines laval nime all Mae B.

Lugu oli huvitav, kujutasin drag queen tegelasi üsna hästi ette – kuidas nad rääkisid ja milline dramaatilisus nendega kaasas käis. Kuna tegemist on krimiromaaniga, siis loomulikult üritasin kohe esimeses peatükis ära arvata, kes satub kuritöö ohvriks ja loomulikult arvasin valesti. Arvatavasti oligi autor seda soovinud, sest ka Fi arvas alguses täpselt sama..

Mõne tegelase puhul (eriti Patrick) tekkis küsimus, miks teda sinna vaja oli. Kuigi Patrickul oli teatav roll loo lahenduse juures, siis tegelikult oleks selleni võinud vabalt jõuda ka ilma temata. Lihtsalt mitte nii kiiresti võibolla. Kuriteo sooritajal oli plaan oma lõplik eesmärk ellu viia, nii et ta oleks nii või teisiti lõpuks üles tunnistanud.
Tean, et selle aasta aprillis ilmub samast sarjast ka järgmine raamat “Death in the dark” ja ma loodan, et võibolla on autoril Patrickule siis teises osas mingi kandvam roll välja mõeldud.

Üks asi, mis lugemisel pidevalt segadusse ajas, olid pronoomenid (pronouns). Tuli tähelepanelikult jälgida, millal sama inimese kohta öeldi he või she ja millal kasutati tema sünninime või lavanime, sest vastavalt sellele, kas temast räägiti drag queeni‘i või mehena, kasutati ka erinevaid pronoomeneid. Eesti keeles lugedes ilmselt sellist probleemi ei tekiks, samas jäin mõtlema, et kuidas tõlkija selle näiteks eesti keeles lahendaks kui autor on tahtnud seda kindlasti eristada.

Viimastes peatükkides hakkasin umbes aimama, kes võib kuritöös süüdi olla, aga arvan, et see oli autori poolt ka sihilikult niimoodi kavandatud.
Süüdlase motiiv tundus minu jaoks alguses natuke otsitud ja tuli nagu eikusagilt. Eelnevalt ei olnud selle tegelaste stseenides ka väga palju mainitud selle kohta, kuigi mingeid teatavaid vihjeid võis natuke leida. Hiljem kui ta rohkem seletas, tundus siiski juba natuke loogilisem.

Kuna selle e-raamatuga sai ka audio versiooni lisaks osta, kasutasin kohati (pigem küll alguses) võimalust, et lugesin ja kuulasin samal ajal. Peab tunnistama, et see ajas mind mõõdukalt närvi, sest jutustaja ettelugemiskiirus oli väga aeglane ja seda ei saanud muuta (nagu muidu Audible’is saab). Selle tõttu kulus ühe lehekülje peale poolteist korda rohkem aega kui muidu ja mul läks juba lause algus selle peale meelest ära kui lugeja selle lõppu jõudis. Seega üsna pea loobusin koos audioga lugemisest ja kasutasin seda ainult siis kui oli vaja samal ajal midagi muud ka teha (näiteks süüa valmistada või käsi pesta).

Üldises plaanis mulle see raamat meeldis ja ootan juba põnevusega kui järgmist osa lugema saan hakata.