Seda lugesin ingliskeelse e-raamatuna, aga “Mida sa tegid” on ka Eesti keeles täiesti olemas.

Ma pean kohe ütlema, et see lugemine oli vähemalt alguse poole üks paras kannatus ja ma tõesti punnitasin hoolega, et see ikka loetud saaks. Alguses polnud mingit põnevust, ootasin, et millal see siis tekib. Ausalt öeldes juba see teema oli lihtsalt vastikult ärritav ja ei tekitanud väga positiivseid emotsioone.

Umbes 50. lehekülje juures mõtlesin isegi pooleli jätmisele, aga kuna siiski uurisin teiste raamatusõprade postitusi, kus kirjeldati, et see on tõeline “page turner” jne, siis tekkis küsimus, et kuidas see mulle siis ei sobinud ja otsustasin ikkagi edasi lugeda. Mingi hetk hiljem läkski õnneks huvitavamaks ikka ka. Lõpu poole tõepoolest ei tahtnud enam käest ära panna.

Üks põhjus huvi puudumiseks oli ilmselt see, et raamatu algus tundus natuke segane, raske oli aru saada, kellest see lugu siis nüüd jutustama hakkab ja kuhu see täpselt arenema peaks. Juba teose kirjelduse järgi tekkis kohe küsimus, et kui see on whodunnit ja keegi süüdistab seal kedagi enda vägistamises, siis millest seal tegelikult rääkida on ja mis põnevat puänti sellest üldse arendada saab kui on ju selge, kes kuritöö toime pani, sest tõendid on päevselged. Samas, millegi pärast ma selle raamatu ju ikkagi ostukorvi panin.. 😉
Lootust andis ilmselt vihje kirjelduses, et loo käigus ilmneb mitmeid saladusi minevikust.

Tegelikult oli mul alguses ka probleem tegelaste meelde jätmisega – kuus täiskasvanut ja kolm last oli vist korraga natuke palju meeles pidada ja järge pidada, kes kellega käis ja kes oli kelle laps 😂
Flashbackid 1996 aastasse tegid asja samuti veidi segaseks, aga võibolla oli see ka taotluslik.

Enamuse ajast toimus tegevus Ali silmade läbi, aga vahepeale olid siiski pikitud ka teiste tegelaste mõtted (ehk siis nad võtsid jutustaja rolli hetkeks üle). Näiteks, mida lapsed tundsid ja nägid sellel kurikuulsal õhtul kui kogu nende elu peapeale pöörati.

Nagu öeldud, teema oli ärritav ja tekitas lihtsalt halva tunde. Eks see oli muidugi ka eesmärk, sest ega naiste vastane seksuaalne vägivald ei saagi positiivseid emotsioone tekitada. Sellegipoolest ajasid raamatu tegelased mind ka mõõdukalt närvi, jällegi, ilmselt põhjusega, sest osad neist olid näiteks tujukad teismelised, kellel muidugi olid omad põhjused selleks, mida nad tegid (või ei teinud), teised jällegi “meeleheitel” koduperenaised või siis abielurikkujatest mehed.

Mõnes mõttes oli ju lahe kõrvalt vaadata, kuidas näiteks lapsed üritati nende kaitsmise eesmärgil halbadest uudistest eemal hoida samal ajal kui nad tegelikult teadsid ja olid märganud juhtunust rohkemgi kui täiskasvanud. See pani mu ebaõigluse kellukese helisema küll ja ilmselt tõi esile mingeid mälestusi ka oma elust.

Üldiselt oli see ju isegi üsna okei raamat ja lõpuks ma selle lugemist ei kahetsenud ning panin oma lugemist ootavate teoste nimekirja veel ühe sama autori raamatu ka.