“Koduabiline” on esimene osa sellest Freida McFaddeni sarjast. Mina lugesin seda kindle’is ingliskeelse e-raamatuna (The housemaid), aga ta on eesti keeles täiesti olemas ja raamatupoodides saadaval.

Aga, et siis see raamat.. OH. MY. GOD! Vot see oli üks emotsioonide karussell, võib öelda, et täitsa Ameerika mäed kohe. Erinevaid tundeid tekkis nii palju, et õhtul enne magama jäämist, kui lõpuni oli jäänud umbes 50+ lehekülge, võitlesin endaga, et ma oma iluunest rohkem tunde ei varastaks ja ootaks edasi lugemisega ikka hommikuni. Ma olin loetust nii suures hämmingus, et isegi uni ei tahtnud tükk aega tulla.

Mõned mõtted ja tunded, mida see raamat tekitas: “appi, see on nii ärritav tegelane”, “ma viskan selle raamatu minema, see on liiga ebaõiglane”, “kas ta teeb seda meelega?”, “ta on ikka täiesti segane”, “misasja? päriselt või!?”, “wow, see on geniaalne”, “väkk, see on rõve”, “okei, see on siis ju täiesti loogiline”.

Ma ei tahaks raamatu sisu eriti ära rääkida ega vihjeid anda, aga lühidalt võib öelda, et lugu on koduabilisest nimega Millie, kes võetakse tööle ühe pealtnäha täiusliku pere juurde. Ta on selle töökoha saamise üle äärmiselt õnnelik, kuna arvas algul, et niipea kui taustakontrolli käigus tema minevikust teada saadakse, on ta kohe kandidaatide hulgast väljas.

Kuna üks tegelastest oli äärmiselt häiriv ja ärritav, oli mul alguse poole täitsa tunne, et ma lihtsalt ei kannata seda lollust ja ebaõiglast käitumist välja ning ei taha rohkem edasi lugeda. Tõesti vastik tunne oli. Kui hommikuti tööle sõites jõudsin mõne peatüki lugeda, siis isegi mitu tundi pärast tööpäeva algust olin veel selle negatiivse tunde küüsis. Loomulikult oli see tegelane ärritav põhjusega ja kuna ma ju tahtsin teada, mis lõpus saab, siis muidugi ma lugesin edasi ja üritasin seda vastikustunnet mitte väga isiklikult võtta. Tegelikult läks mõne aja pärast ikkagi paremaks ka, siis kui hakkasid selguma asjade põhjused.

Loo alguses tegelikult anti proloogina nö. teaser, kus üks naistegelane räägib politseiga. See oli peamine põhjus, miks ma seda raamatut edasi lugeda tahtsin, sest tekkis suur huvi, kes millega hakkama sai ning kellest saab ohver.

See mõte saatis mind muidugi terve selle aja, sest miski ei andnud esialgu ära, millega see lugu lõppeda võiks ja mis üldse juhtuma hakkab. Mingeid infokilde muidugi jagati, aga seda tegelikult kõigi tegelaste kohta, nii et kahtlustada sai algusest peale põhimõtteliselt kõiki. Tegelikult ma siiski kahtlustasin ühte tegelast natuke rohkem, aga autor oli nii osav ja libistas selle mõtte nii sujuvalt eemale, et lihtsalt ei tekkinudki tahtmist sellele mõelda.

Ühel hetkel tundus, et nüüd on õnnelik lõpp käes, aga raamatu lõpuni oli veel piisavalt palju lehekülgi. Loo puänt oli tõeliselt šokeeriv, vähemalt minu jaoks ja ma veel siiamaani vahutan kõigile, kui geniaalne see raamat selle pärast oli.

Ma juba alustasin kohe ka järgmise osa lugemist ja muidugi loodan, et see on vähemalt sama hea.