See on järg raamatule “Koduabiline” (The housemaid). Ostsin mõlemad e-raamatud korraga, seega sain järje “Koduabilise saladus” (The housemaid’s secret) kohe ette võtta. Nii palju kui ma raamatupoodides uurisin, tundub et seda hetkel veel eestikeelsena saadaval ei ole.

Teine osa ei jätku päris täpselt sama koha pealt, kus eelmine lõppes ja mul läks tegelikult tükk aega, enne kui ma sellest aru sain. Millie loomulikult selgitab mingil hetkel, mis sellel vahepealsel ajal toimus ja mis temast pärast Winchesteride juurest lahkumist edasi sai. Vihjena võib öelda, et eelmisest osast on kaasa võetud üks tegelane.

Jäin mõtlema, et kui võtta kätte see raamat ilma esimest osa lugemata, siis põhimõtteliselt ei jää väga paljust ilma. Millie kordab osa asju üle ja ilma tema eelmise töökoha draamat teadmata on võimalik peaaegu samasugune elamus saada. On küll mõned detailid, mida teades oleks mõned dialoogid politseiga arusaadavamad, aga muidu ei oma need nii suurt tähtsust.

Üks huvitav asi, mis mulle suht kohe silma jäi, oli see, et Millie huumor oli selles osas kuidagi oluliselt vaimukam. Võibolla see oligi autoril nii mõeldud, kuna eelmises raamatus oli ta pigem selline alandlik ja tõsine (ilmselgelt ka naiivne) ning nüüd kui ta oli oma praeguse elu ja vabadusega oluliselt rohkem harjunud, võttis ta asju ka suurema huumoriga.

Pean tunnistama, et pärast esimest osa ei olnud samasuguse formaadi lugemine enam nii põnev ja kaasahaarav ning nii suurt hämmingut selles raamatus ei olnud. See aga ei tähenda, et oleks olnud igav. Samuti polnud mul kordagi tunnet, et peaks lugemise pooleli jätma.
Lisaks tundus mulle, et selles loos oli nö. laval paar püssi, mis korralikult pauku ei teinud, ehk siis paar tegelast, kes oleks vabalt võinud ka olemata olla või siis just suuremat tähtsust omada, sest nende eesmärk jäi justkui poolikuks. Näiteks Millie üks tööandjatest, kelle tütar oli teda emaks kutsunud või siis Millie naabrimees ja õnnetu vahejuhtum temaga. Oleks lõpuks tahtnud ikkagi teada saada, kuidas ta Millie nime teadis ja miks ta süüdistusest loobus.

Samas peab ütlema, et ega ma ei aimanud loo lõppu mitte kuidagi ette ja autor nägi muidugi ka vaeva, et tähelepanu kõrvale juhtida. Ma ei osanud kedagi isegi mitte kahtlustada ja võibolla see tegigi loo minu jaoks natuke vähem õhinat tekitavaks. Siiski ei saa tegelikult kurta, et lugu oleks igav olnud. Täiesti subjektiivselt see lihtsalt ei tekitanud minus samasugust positiivset šokki. Jällegi, kui lugeja alustaks sellest raamatust, oleks tema jaoks see efekt kindlasti teine.

Ah jaa.. kui huvitab, miks on raamatu pealkiri selline nagu ta on, siis tuleb lihtsalt lõpuni lugeda. Ma ise päris kohe ei saanudki pihta.

Kokkuvõttes oli raamat tegelikult päris hea ja ma juba alustasin veel ühe samalt autori raamatu lugemist.