Olin samalt autorilt lugenud juba kahte raamatut (seda ja seda), mis mulle meeldisid. Igaks juhuks ma oma ootusi “The inmate‘i” (Kinnipeetav) puhul liiga üles ei kütnud, aga võin öelda, et teos oli kindlasti Freida McFaddeni tasemel. Lugesin seda ingliskeelse e-raamatuna ja eesti keeles seda minu teada praegu olemas ei ole.

Raamat räägib üksikema Brooke’ist, kes peale vanemate surma kolib koos kümneaastase poja Joshiga tagasi kodulinna oma endisesse koju ning hakkab meditsiiniõena tööle kohalikus vanglas. Juhtumisi kannab selles karmide nõuetega kinnipidamisasutuses karistust ka Josh’i isa Shane ja juhtumisi on Shane vangis selle pärast, et Brooke tunnistas kohtus, et muuhulgas üritas mees teda noorena tappa.
Kui Brooke viib Joshi uues elukohas uude kooli, kohtub naine seal oma lapsepõlveaegse parima sõbra Timiga, kellega pole pärast seda tragöödiat üle kümne aasta rääkinud. Tim töötab seal koolis asedirektorina. Muidugi meenutavad nad juba peagi koos vanu aegu.

Oma töö tõttu peab Brooke loomulikult teiste vangide hulgas ka Shane’i tohterdama ja kohe kui nad läbivaatustoas kohtuvad, hakkab Shane talle peale käima ja avaldama kahtlusi selle osas, mis üksteist aastat tagasi tegelikult juhtus ja kas trellide taha läks ikka õige inimene.

Raamatu algus oli võibolla õige natuke veniv, aga kui mõne aja pärast huvitavamaks läks, ei saanud seda enam käest panna. Lugu jutustatakse vaheldumisi tänapäevas ja tagasivaatena sellesse saatuslikku päeva.

Ma pean ütlema, et õige pisut (tõesti ainult hästi natuke) sarnanes see ühe teise autori raamatuga, mida ma sel aastal lugenud olen ja seetõttu tekkisid mõned sarnased kujutluspildid näiteks majadest, kus mingid sündmused aset leidsid või millised umbes samas vanuses tegelased välja võisid näha.

Puänt oli Freida McFaddeni teostele omaselt ootamatu ja sellistel hetkedel on alati tagantjärele targana hea mõelda, et oleks pidanud ikka veel tähelepanelikumalt lugema, sest ma ju juba põhikoolis õpitust mäletan, et selle žanri puhul peab süüdlane alati kohe algusest pildil olema. Sorry kui see kellegi jaoks spoiler on 😉

Epiloog tekitas korraga nii kurbust kui viha ja mõtteid, a la “see pole üldse loogiline” , “ma ei taha teada, mis temast niimoodi edasi saab”, “kas oma lähedasi inimesi tuleks ikka usaldada”, “kui palju on võimalik kellegagi manipuleerida” või “kes siin tegelik süüdlane on?”.

Väga suurt wow-efekti see raamat ei pakkunud, aga oli siiski piisavalt huvitav, et tahtsin küüsi närida ja uneajast lugemiseks aega kerjata.

Ühtlasi on mul on tunne, et see vist ei ole veel sugugi viimane Freida McFaddeni raamat, mida ma sel aastal loen.. 😉