Selle teose sain endale 2023. aasta veebruaris enne sõbrapäeva “Pimekohting raamatuga” kampaania raames kaaslaseks Rahva Raamatust. Valisin ta eelkõige välja paki peale kirjutatud märksõna “kaasahaarav” järgi, sest ma ei saa öelda, et ma praegusel ajal eriti suur armastusromaanide lugeja oleks.

Kui paki kodus avasin, siis ei osanud sellest esialgu midagi arvata, aga kuna sama autori poolt olin tema raamatu põhjal tehtud filmi “Mina enne sind” näinud, mis mulle isegi meeldis, arvasin, et “Tähtede jagaja” ei saa vast ka kõige hullem raamat olla ja võiks ju proovida.

Lugesin seda peamiselt õhtuti enne magama jäämist, nii et väga kiiresti läbi ei saanud.

Juba proloogist leidsin seiga, mis siiani nalja teeb – raske raamatu kotis kaasas kandmine võib ühel hetkel olla elupäästev abivahend.

Raamat räägib naistest, kes töötavad uudses* rändraamatukogus, eelkõige keskendub see Alice’ile ja Margeryle. Alice on abiellumise järel kolinud Inglismaalt oma mehe juurde Ameerikasse, ühte väiksesse linna Kentuckys. Välismaalasena on tal seal kohanemine raske ja tema (abi)elu pole ka sugugi selline nagu tema ise või tema pereliikmed seda ette olid kujutanud.

Kui linnarahvale tutvustatakse ideed hakata pidama raamatukogu, mille töötajad raamatud hobustel ise elanikele viivad, saab Margeryst selle projekti eestvedaja ning ka Alice annab ennast raamatukoguhoidjaks üles. Margery pole linnaelanike hulgas populaarne, eriti kõva vimma tema vastu peab Alice’i äi, kes on ka kohaliku söekaevanduse omanik.

Raamat räägib naiste sõprusest, armastusest, pettumusest, ebaõiglusest ja eelarvamustest, koduvägivallast ja muidugi lugemisrõõmust, mis kohalike inimeste elu muutis.

See on päris lahe, et eestikeelne pealkiri on mitmetähenduslik ja kuigi originaalne pealkiri peab silmas taevatähti, siis võib eesti keeles seda mõelda ka kui kirjatähti, sest Alice, Margery, Beth, Izzy ja hiljem ka Kathleen, viisid otseses mõttes tähti oma lugejatele koju kätte.

Mulle täitsa meeldis see raamat. Oli kaasahaarav, nagu lubati ja kõnetas ning pani mitmele asjale järele mõtlema.

⭐⭐⭐⭐

* WPA rändraamatukogud tegutsesid aastatel 1935-1943. Oma kõrgajal varustasid need raamatutega rohkem kui sadat tuhandet maapiirkondade elanikku. Hiljem ei käivitatud ühtegi samalaadset programmi. Kentucky idaosa on üks vaesemaid ja kaunimaid kohti Ameerika Ühendriikides.