Selle raamatu soovituse sain mõnda aega tagasi kahelt kolleegilt kui mainisin, et Orwelli “1984” sarnaneb päris palju praegusele elule. Nemad oponeerisid, et tegelikult on see pigem nagu Huxley “Hea uus ilm”.

Kuna ma seda raamatut lugenud ei olnud (polnud isegi kuulnud sellest autorist), siis ei saanud nendega vaielda (mitte, et ma mingi suur vaidleja oleks). Seega siis võtsin selle teose ette.
Kuulasin seda ingliskeelsena (Brave new world) Audible’is 8 tundi audioraamatuna.

Tegevus toimub utoopilises maailmas, kus kõik elanikud peavad õnnelikud olema ja selleks tarbitakse stimuleerivat droogi nimega Soma. Sellise ühiskonna on loonud maailmakontrolörid ja toimib kastisüsteem, kus põhimõtteliselt juba enne sündi on paika pandud, kes inimesest saab, mida ta teha või saavutada tohib jne. Kui keegi peaks mingil seletamatul põhjusel reegleid rikkuma, võidakse ta saata näiteks Islandile 😉

Tunnetele ruumi ei jäeta, kõik toimub justkui konveiermeetodil, muuhulgas isegi laste saamine, kus naised pole mitte emad, vaid raseduse surrogaadid ning see, millal või mitu korda nad seda peavad tegema, pole nende otsustada.

Seda romaani on nimetatud 20 sajandi üheks kõige prohvetlikumaks düstoopia teoseks ja tõepoolest, pean raamatu soovitajatega nõustuma, et oli küll päris palju sarnasusi tänase päevaga.

Lugu meenutas mulle tegelikult ka üsna mitut telesarja, mida ma näinud olen, mis võibolla on sellest teosest inspiratsioonigi saanud, näiteks mingi sarnasus oli Silo‘ga (olen tegelikult ainult esimest osa näinud siiani), samuti Westworld’iga, ilmselt selle pärast, et ühe tegelase, st. jumaluse nimi oli Ford 😉

Raamat on pärit aastast 1932 ja tegevus toimub väjamõeldud aastal 632 AF (After Ford). Palju on imestatud, et Aldous Huxley suutis nii hästi tulevikku ennustada. Lugedes peab ikka pidevalt meeles pidama, et see on kirja pandud kõigest 56 aastat pärast telefoni leiutamist ja esimese nii öelda mobiilse ehk autotelefoni leiutamiseni läks veel umbes sama palju aega. Ehk kui räägitakse ‘mütsi sees olevast telefonist’ jmt, mis meile tundub praeguse aja mikrofoniga kõrvaklappide maailmas täiesti normaalne, siis loo autori jaoks oli see ilmselt ülim utoopia.

Irooniat oli raamatus omajagu ja ka absurdi, mis oli ühel ajal nii kurb kui naljakas, sest eks see kõik kokku kõlas ka kohati päris lapsikult. Loo esitaja ilmekus ja erinevad hääletoonid andsid sellele veel hoogu juurde.

Mulle üsnagi meeldis see raamat, olgugi, et düstoopilised maailmad ja ulme pigem ei ole minu teetass.

⭐⭐⭐⭐