Ostsin selle raamatu juba kevadel, sest nägin Instagramis mitmeid kiitvaid postitusi. Ei pidanud lugedes õnneks pettuma.

Raamatu peategelane on toeateenija Molly Gray, kes töötab mainekas Regency Grand hotellis.
Ta on vanaema hoole all üles kasvanud orb ning seetõttu on tema käitumine ja põhimõtted pisut vanamoelised ning see paistab muidugi silma. Kolleegid on talle suurest kadedusest tema töökuse tõttu mitmeid hüüdnimesid pannud, millest Molly mõnikord isegi aru ei saa, et need on tegelikult solvangud. Ta on küll pisut naiivne, aga ka väga sõnakuulelik noor naine, ent samuti väga tähelepanelik ja võiks isegi öelda, et pedant, sest märkab kui keegi ei käitu reeglite järgi või kui ta seda ise ei tee. Härra Snow seatud reeglid tööle on ta lausa pähe õppinud ja tsiteerib neid pidevalt. Natuke isegi häirivalt palju.

Vanaema on Molly elus väga olulisel kohal ning isegi pärast tema surma tsiteerib (yep, talle meeldib tsiteerida) teda kogu aeg või tuletab meelde, mida ta talle õpetas. Vanaema oli Molly jaoks terve elu raha kogunud (nimetades tagavara Fabergé-ks), et ta saaks minna hotellindust õppima, kuid ebaausate inimeste pimeda usaldamise tõttu jääb Molly rahast ilma ning see unistus puruneb.

Ühel päeval leiab Molly oma tavapärast tööd tehes sviidist ühe mehe surnukeha. Tegemist on jõuka ja nimeka ärimehe Charles Blackiga, kellel on noor naine Giselle. Molly satub nüüd selle juhtumiga sesoes erinevatel põhjustel mitmel korral politseijaoskonda.

Kohe alguses oli aru saada, kuhu see lugu tüürib, tahtmine oli Mollyt raputada ja selgeks teha, et ta silmad avaks, et teda kasutatakse ära ja et ta mõtleks ikka hoolega järgi, keda usaldada.

Üks asi, mis mulle ei meeldinud, oli see, et osade tegelaste motiive ei avatud lõpuni ja polnud aru saada, kas üritati ainult vett sogada ja võimalikult palju erinevaid kahtlusaluseid sisse tuua või unustas autor nad lihtsalt ära. Samas jõudsin peaaegu kõiki tegelasi vist süüdlaseks pidada küll ja salamisi lootsin, et minu peamine kahtlusalune ka õigeks osutub.

Ah jaa, kui lugedes tundub, et lõpp on käes (mis tegelikult on päris romantiline), siis tuleks ikka päris viimaste lehekülgedeni oodata. Ma jälle tõdesin, et isegi kui püüan väga pingsalt jälgida ja enda arvates õigeid inimesi kahtlustada, siis on mingi detail kusagil ikkagi kahesilmavahele jäänud, mis lõpus üllatab.

⭐⭐⭐⭐