See on taas üks raamat, millest on ka film olemas ja selle raamatuni jõudsingi selle kaudu, et kui film veel kinos jooksis, siis üks kolleeg mainis, et see on tegelikult krimilugu. Ja nii siis läkski see romaan kohe mu lugemislisti ka. Hetkel pole ma filmi ikka veel vaadanud, aga tõenäoliselt millalgi vaatan siiski ära.

Mulle meenutas see lugu üsna palju Chris Whitaker’i raamatut “Me algame lõpust” ning Jojo Moyes’i “Tähtede jagajat”, kuidagi sarnane vibe oli päris mitmel põhjusel, aga “Kus laulavad langustid” meeldis kindlasti palju rohkem. Sarnaselt Whitakeri raamatule hakkasin ka seda lugema inglise keeles, aga kuna loodusega seotud terminites ma väga kodus pole (sealsed looduse kirjeldused olid ikka väga spetsiifilised), siis ei viitsinud iga kolme sõna järel sõnaraamatut haarata ja otsustasin kuulata hoopis eestikeelset audioraamatut. Rahva Raamatu äpis luges seda ette Evelin Võigemast. Mul on tunne, et väga suur osa, miks mulle see raamat nii väga meeldis, oli just tema häälel, mis tegi selle loo väga pehmeks ja armsaks.

See oli üksildase tüdruku looduse keskel üksinda suureks kasvamise lugu.
Kya ema lahkus kodust kui tüdruk oli kõigest 6-aastane. Vägivaldse isa tõttu lahkusid üksteise järel ka kõik tema õed-vennad ning lõpuks ka isa ise. Niimoodi saigi jälgida, kuidas Kya, täisnimega Catherine Danielle Clark, tüdrukust naiseks sirgus, ise hakkama saama pidi, elades umbes 13-14. eluaastast täiesti üksinda padural. Koolis käis ta täpselt ühe päeva, kuna lapsed seal naersid tema lugemisoskuse puudumise üle ja narrisid teda padurarämpsuks või paduratüdrukuks. Edaspidi peitis ta end haridusametnike eest metsas ning niimoodi juhtuski, et lugema õpetas tüdruku hoopis Kya venna sõber Tate, kes elas oma isaga ka paduras, Kya läheduses.

Nagu öeldud, oli tegemist krimilooga ning juba proloogist sai teada, et 1969. aastal leiti padurast tuletorni lähedalt kellegi Chase Andrews’i surnukeha. Kuidas see Kyat puudutas, hakkaski peatükk peatüki haaval selguma.

Peatükid raamatus vaheldusid 1969. ja varasemate aegade vahel nii kaua kuni nii Kya lugu kui mõrvaloo uurimine lõpuks kokku said.

Ma ei mäleta, millal mõni raamat mind nutma ajas, aga selle loo lõpus tulid pisarad silma. Ma tegelikult ei teagi, kas need olid kurbuse, rõõmu või härdumuse pisarad, aga selge on see, et see lugu puudutas mind sügavalt.

⭐⭐⭐⭐⭐