Selle raamatuga on naljakas lugu. Leidsin selle ühel hetkel oma Kindle’ist ja olin segaduses, miks see seal on. Endalegi üllatuseks meenus lõpuks, et olin selle eelmisel päeval ühe teise raamatuga koos ostnud 😜

Ma ei osanud sellest teosest mitte midagi oodata, autorist polnud varem kuulnud, arvustusi polnud lugenud ja olin selle välja valinud ainult Amazonipoolse sisukirjelduse järgi, vist.. Aga ma ei pidanud pettuma, see oli väga huvitav raamat!

Lugu jutustatakse mitme tegelase kaudu. Sõbrad Henry, Caro, George, Elle, Travis ja Lily elasid ülikooli ajal koos ühes korteris. Nad polnud tol ajal küll omal tahtel kokku kolinud, vaid olid Oxfordi poolt ümber majutatud, sest nende varasem ühiselamu oli kokku varisenud.

Raamat algab Caro peatükiga. Nagu teisedki, on ta just saanud kutse Charles ja Henry Bellingeri mälestustahvli avamisele ning otsustab selle sündmuse eelnevaks õhtuks Lily ja George’i külla kutsuda, et ennast emotsionaalselt ette valmistada. George võtab kaasa ka Travise, kes pidi niikuinii tema pool ööbima ning ootamatult saabub kohale veel üks kutsumata külaline.

Travis on kaasa võtnud kirjad, kus nad olid kunagi anonüümselt üksteise tulevikku ennustanud. Õhtu jooksul nende kirjade avamise tõttu ollakse väga emotsionaalsed, sest kirjade sisu pole mõne jaoks sugugi meeldiv.

Õhtu lõpuks paljastatuvad mitmed saladused ja hakkab ka selguma, mis Henryga juhtus ning kas suhted korterikaaslaste vahel olid ikka sellised nagu välja paistis.

Tegelasi oli palju ja kuna tegelaste mälestused pidevalt ka vaheldusid olevikuga, siis nagu mul tihti selliste raamatutega juhtub, oli alguses raske meeles pidada, kes on kes või mis millal juhtus, kes kellega käis jne.

Lugu ise oli minu jaoks väga paeluv, tempo oli kiire ja loo ning karakterite arendus väga hea. Kui mõni tegelane hakkas just rohkem meeldima, siis järgmisel hetkel juba vihkasin teda ja vastupidi ning nii mitu korda järjest.

Üks asi, mis mind millegipärast häiris, oli see, et iga tegelase peatükk oli kirjutatud kolmandas isikus ja kuigi alapealkiri ütles, et tegevus toimub praeguses hetkes, kirjeldati kohati ikkagi seda, kuidas tegelasele nüüd midagi minevikust meenus. Ma ei ütle, et nii ei tohiks teha vaid lihtsalt, et see mind isiklikult häiris ja ajas ka pisut segadusse..

Teine veider mõte, mis mul lugedes tekkis oli see, et kuigi räägiti Oxfordi tudengitest, ei mainitud tegelasi kirjeldades kordagi seda, mis erialasid nad õppisid, teisalt muidugi oli põhiline tähelepanu sõudemeeskonnal, kuhu George ja Henry kuulusid.

Loodan samalt autorilt veel mõnda raamatut lugeda.

⭐⭐⭐⭐