See raamat oli mul riiulis ootamas juba alates kevadest.

Lloyd ja Henrietta “Hen” on kolinud uude koju ning kuigi naine alguses ei taha naabruskonna tutvumispeole minna, teeb ta seda lõpuks oma abikaasa heaks siiski.

Üksteisega tutvudes saadakse teada, et Hen on lasteraamatute illustraator ja tal on juba sisse seatud ka oma ateljee, Matthew on õpetaja ning Mira, kes on müügiesindaja, reisib töö tõttu tihti. Nad leiavad omavahel kiiresti ühise keele, sest nagu selgus, on nad oma tänaval ainsad paarid, kellel pole lapsi.

Kui Mira uued naabrid nädalavahetusel õhtusöögile kutsub, paneb Matthew õhtu edenedes tähele, et Hen on jäänud liiga kauaks põrnitsema tema kontoritoas olevat vehklemistrofeed. Mees satub paanikasse, sest see tegelikult ei kuulu ju üldse talle ning kardab, et Hen paneb otsad kokku, miks see tema käes on – või mis veel hullem – võib äkki isegi teada, mida ta selle tegeliku omaniku Dustin Milleriga tegi.

Algab kassi-hiiremäng, mille käigus Hen püüab meeleheitlikult politseid veenda ja tõestada, et tal on õigus. Õnneks on Matthew’l taskus trump, millega ta Hen’i kontrollida saab ning panna politsei naise sõnades kahtlema.

Nagu ikka, läks algus mul pisut aeglasemalt, aga osalt ka selle pärast, et pidin selle raamatu natukeseks ajaks pausile panema, kuna üks teine e-raamat, mida samal ajal lugesin, oli õige pisut sarnane (selles mõttes, et oli ka palju tegelasi, keda meelde tuli jätta) ja need hakkasid natuke omavahel sassi minema.

See lugu oli huvitav, põnevus püsis lõpuni ning ma ei osanud sellist pööret küll ette näha, sest senistes krimkades, mida ma lugenud olen, pole niisigust teemat sees olnud ka.

Ma arvan, et julgen samalt autorilt veel mõne raamatu lugeda.

⭐⭐⭐⭐⭐