Tahtsin Detsembris lugeda midagi jõuluteemalist ja et olin selle raamatu kaant varem Instagramis märganud, ostsin selle endale sügisesel e-esmaspäeval Apollost.

Selles raamatus saab lisaks müsteeriumi lugemisele kaasa mängida ka ning otsida peatükkidesse peidetud laulust “12 days of Christmas” pärit kingituste anagramme või autori lemmik jõulumüsteeriumide pealkirju ning lõpus võib isegi tähesegadustikku lahendada.

Raamat räägib sellest, et hiljuti surnud Liliana Armitage on oma viimase soovi kohaselt palunud kokku kutsuda enda ja oma õdede-vendade lapsed, et traditsioonilise jõulu(vihjete)mängu käigus välja selgitada nende perekonnale kuuluva maja Endgame house‘i pärija.

Oma lapsepõlvekoju tulevad kohale Liliana lapsed Sara ja Gray, Veronica pojad Tom ning Ronnie oma naise Philippaga, tütar Rachel oma naise Hollyga ning Liliana õe Mariana tütar Lily. Mõnel neist on suur soov maja endale võita, samas kui mõnel on saladusi, mille ilmsiks tulekut nad ei soovi. Lisaks on Lily saanud tädi Lilianalt kirja, kus too väitis, et tüdruku ema surm ei olnudki enesetapp ning et jõulumängus saab ta sellele loole vastused.

Noored suletakse majja, neilt võetakse ära kõik nutiseadmed ning nad saavad 12 päeva jooksul vihjeid, et otsida üles võtmed, mis avaksid ühe salajase ukse tuppa, millest neil lastena aimugi polnud. Mõni on enda eest väljas ja mürgine kui püüton, mõned hoiavad ülesandeid lahendades kokku. Peagi tuleb mängu esimene ohver.. aga lumetorm on telefoniliinid kinni sadanud ning teele kukkunud puu väljasõidutee sulgenud. Kas noored suudavad mängu sellest hoolimata lõpuni mängida ning välja selgitada, kas mõrvar on nende hulgas või peidab end majas veel keegi? Eriti kui Liliana oli hoiatanud, et usaldada ei tohiks selles mängus kedagi.

Hakkasin suhteliselt kohe kahtlustama, kes on kes, samuti, üks tegelane oli algusest peale häiriv ja ootasin põnevusega, mis selle põhjus võiks olla. Ausalt öeldes olin pisut pettunud, aga samas ei osanud lõppu 100% ära arvata küll.

Meeldiv oli, et see raamat oli väga rikkas ja vaimukas keeles kirjutatud, mõned näited:

“Yorkshire’i teed teevad asja hullemaks, kitsad kui arterid, hekid nagu halb kolesterool.”

– –

“Võiks arvata, et säärase maja selline eemalepeletav uks avaneb kihelema ajava kriginaga ning selle tagant võib leida pika sünge ülemteenri, kelle nägu sobiks paremini hauda.”

– –

“Lily sikutab oma tuttmütsi kõrvadele. Ta oli unustanud, kuidas Yorkshire’i tuul tahab sind tundma õppida; see puurib varrukatesse ja kaelusesse, püüdes koukida välja su saladused. Noh, tema omi tuul kätte ei saa.”

Nagu öeldud, sai peatükkidest otsida anagramme ja anagrammid olid ka loo läbivaks teemaks. Kuna mulle pakuvad pinget natuke teistsugused loogikamõistatused (loe: idamaisemad), siis ma isegi ei üritanud neid peidetud vihjeid otsida, aga see ei tähenda, et neid lõpuks teada ei oleks saanud.

Kuna ma viimasel ajal olen lugenud kiirema tempoga ning rohkemate pööretega müsteeriume, ei saanud ma seda raamatut lugedes mingit väga suurt adrenaliinilaksu, aga see ei tähenda, et mulle poleks teos meeldinud. Lihtsalt natukene jäi midagi minu jaoks täiuslikkusest puudu.

Lugu oli paeluv ja tahtsin muidugi teada, mis ikkagi saab ning kes on saladuslik proua Castle..

⭐⭐⭐⭐