Selle raamatuga alustamine läks erinevatel põhjustel kuidagi aeglaselt, paari lehekülje kaupa, aga peagi ei suutnud seda käest panna ja viimased 60+ lehekülge lugesin lausa perekonnaliikme sünnipäevalaua ääres. See ilmselt ütleb sisu kohta juba nii mõndagi.

Päris raske on lühidalt kokku võtta ilma, et väga palju reedaks, aga raamat räägib meditsiinitudeng Amyst, kes peab oma õpingute raames minema üheks ööks abiarstina praktiseerima psühhiaatriahaiglasse, osakonda, mida tähistatakse tähega “D”. Juhtumisi on samasse vahetusse määratud ka tema endine poiss-sõber Cameron, kes kohe üritab temaga ära leppima hakata.

Uksel võtab neid vastu Dr. Beck, kes on sel ööl valvearst. Osakonnas ringkäiku tehes avastab Amy, et patsientide hulgas on ka tema lapsepõlvesõbranna Jade, kes on ainus, kes teab Amy mineviku kohta. Juba noorena õrritas Jade sõbrannat, et hoopis tema peaks hullumajas olema ja ka nüüd ei saa ta jätta juhust kasutamata, seda enam, et Amy suurim hirm on algusest peale olnud see, et ta unustab uksekoodi ja ei pääsegi sealt osakonnast enam välja.

Patsientidega tutvudes selgub, et nende hulgas on mitmeid skisofreenikuid ning mõni lausa nii ohtlik, et on suletud üksikkongi. Öö jooksul toimub nii mõndagi kahtlast ja järgemööda hakkavad kaduma nii patsiendid kui arstid..

Loos on pidevalt ootamatuid pöördeid, nii et ühel hetkel ei saa enam absoluutselt kindel olla, kes tõtt räägib ja kes kujutab endale asju ette või millega see kõik lõppeda võib.

See siis oli mul üheksas Freida McFaddeni raamat ja midagi pole öelda, oli jälle talle omasel tasemel ja selle pärast tema teosed mulle nii väga ka meeldivad.

⭐⭐⭐⭐⭐