Leidsin selle raamatu veebruaris Helios kirjastuse sooduskampaania ajal ja ostsin ära, aga otsest plaani  kohe lugema hakata ei olnud. Seda sinnamaani kuni sattusin ühe raamatusõbra väga positiivse ülevaate peale ja haarasin selle riiulist kohe. Olingi eelmise raamatu just lõpetanud.

Ma arvan, et see ütleb teose kohta juba päris palju kui lugesin ühe päeva jooksul läbi üle poole (67%) ja kokku kulus selle lõpetamiseks kõigest pisut vähem kui seitse ja pool tundi.

Lo (lühend Laura’st), on reisiajakirjanik, kes on juhuse tahtel saanud võimaluse minna uue luksuslaeva “Aurora Borealis” esimesele reisile Inglismaalt Norrasse, mis ongi ajakirjanikele ja investoritele tutvustamiseks mõeldud.

Olles enne reisi oma kodus läbi elanud kohtumise murdvargaga, pole Lo enam korralikult magada saanud, on seetõttu üleväsinud ning kardab kõiki võõraid inimesi ja helisid enda ümber.

Laevareisi esimesel ööl on ta enda arvates tunnistajaks inimese üle parda kukkumisele, sest  kuulis millegi vette sulpsamist ja nägi kümnenda kajuti terrassi vaheseinal verd ning vees kellegi kätt. Turvaülema kinnitusel pole aga mitte kedagi laevalt puudu..  Lo on aga kindel, et nägi enne reisi algust kajutis nr 10 ühte naist, kes muuhulgas talle isegi ripsmetušši laenas. Ainult, et kajut nr 10 on tühi nagu poleks seal kedagi olnud ning seda ripsmetušši ei ole Lo kajutis ka. Samuti pole vaheseinal vereplekki.. Kas Lo kujutas seda kõike lihtsalt ette?

See raamat oli täielikult minu teetass. Äärmiselt kaasahaarav, hästi kiire tegevusega, võib öelda, et tõeline page turner, sest leheküljed edenesid väga kiiresti ja ma ei tahtnud seda kuidagi käest panna. Isegi vanematele külla minnes võtsin kaasa ja autos lugesin terve tee. 

Oli hulgaliselt kahtlaseid tegelasi, palju “punaseid heeringaid” (valedele jälgedele juhatamist, ingl. k red herring) ja lugeja endas kahtlema panemist, sest kedagi ei saa usaldada. Lisaks elasin peategelasele kaasa ja hoidsin peast kinni iga kord kui ta valesid otsuseid tegi ja ennast järgmisse jamasse mässis.

Loo puänt oli tõeliselt ootamatu ja kuna selleks hetkeks toimus tegevus juba Norras, tekkis ka üsna Nordic Noir‘ilik vibe (aga ilma politseita).

Mul on riiulis päris mitu Ruth Ware’i raamatut veel ja võibolla haaran mõne neist lugemiseks juba üsna pea.

⭐⭐⭐⭐⭐