Jõudsin veel kolmandagi “Minu” sarja raamatu märtsis läbi lugeda.

Nagu varasemates postitustes juba mainitud, plaanin alustuseks lugeda selle sarja neid raamatuid, mis käivad paikade kohta, millega tunnen seost.

Olen Hollandis siiani vaid ühe korra käinud ja ka mitte pealinnas, vaid lõuna pool, ühes väiksemas külas üsna Saksamaa piiri ääres, kuhu mu lapsepõlvesõbranna aastaid tagasi kolis (okei, tegelikult käisin selle reisi käigus Maastrichtis ka).

See raamat oli teistsuguse stiiliga kui need, mida varem lugesin, pigem selline reisijuhi moodi. Autor rääkis küll oma elust ja sellest, kuidas ta Hollandisse sattus ning kohanes, kuid suure osa moodustasid ka “asjad, mida sa peaksid Hollandi kohta teadma”. Muuhulgas oli seal palju nalju (või isegi anekdoote) ja kirjeldusi asjade või traditsioonide kohta, mis eestlase jaoks arusaamatud on. Naerda sai päris palju.

Äratundmisrõõmu oli piisavalt, sest seal mainiti rohkesti neid asju, mida oma sõbrannaltki kuulnud olin (paberimajandus elanikuks registreerimisel või abiellumisel jne), kui ka seda, mida ma ise seal olles kogesin, näiteks, et Eesti pangakaardiga ei saanud väga paljudes kohtades maksta.

Lisaks, kui Villup kaebas, et teda peetakse hollandi keelt aktsendiga rääkides pidevalt poolakaks, siis mina olin lausa ise tunnistajaks kui mu sõbrannat arvati olevat sakslane ja kuna Saksamaa piiri ääres elavad inimesed naaberriigi keelt oskavad, üritati temaga hoopis saksa keelele üle minna (seda keelt ta mõistagi ei oska).

Lisaks sellele on tegelikult minu sõbranna abikaasa ja poeg selles raamatus lausa äragi mainitud, mitte küll nimeliselt, aga olukorra kirjelduse järgi (ja tausta teades) sain kohe aru, kellega tegu. Nii et jällegi oli mul natuke personaalsem side looga.

Nagu sellele sarjale iseloomulik, on raamatud üsna lühikesed, nii et sain selle e-raamatuna loetud umbes seitsme tunniga ja muidugi jälle suure osa nii, et Aldiko äpi kõnerobot luges teksti ette sel ajal kui ma käsitööd tegin.

Mis mulle võibolla ei meeldinud, oli see, et teemad vahetusid natuke kiiresti. Peatükid olid küll teemade kaupa jaotatud, aga peatüki sees olid lõigud kohati vist liiga lühikesed või siis üleminekud järgmisele mõttele mõnes kohas natuke liiga järsud. Autori sõnakasutus võibolla polnud ka minu lemmik (mõned vanaaegsed väljendid) ja mõne koha peal oleks tahtnud lauseehituse kallal norida, aga see on täiesti minu enda kiiks.

Kokkuvõttes üleks, et see oli selline keskmine raamat, polnud halb, aga polnud ka vaimustav.

⭐⭐⭐