Kuna ma alles mõned nädalad tagasi käisin Viinis (esimest korda), siis tundus peale seda huvitav mõte lugeda ka mõne kohaliku eestlase raamatut selle linna kohta.

Mõnes mõttes soovin, et oleksin selle ikkagi enne Austriasse minemist läbi lugenud, oleks võibolla mõnest situatsioonist poes või kohvikus paremini aru saanud või oleks osanud mõningaid asju rohkem tähele panna, aga niimoodi tagantjärele asju ära tunda oli ka tore. Kui mingeid kohti või tänavanimesid mainiti, siis tulid paljud neist ka silme ette ja seda poleks ju ette lugedes juhtunud. Õnneks ma tegelikult tegin enne reisi siiski piisavalt eeltööd ja kohapeal nö. päris lolliks ei jäänud.

Kuulasin seda teost Rahva Raamatu äpis audioraamatuna.

Triinu Viilukas elas Viinis 17 aastat ning selle aja jooksul sai ta üsna põhjaliku kogemuse teises kultuuris ja keeleruumis.

Huvitav oli lugeda kui paljusid eestlastele omaseid või iseenesestmõistetavaid asju austerlased imelikeks peavad (ja vastupidi). Eriti hämmastas mind see, et nad ei kasuta rahvuslikku sümboolikat eriti palju ja peavad seda negatiivsekski. Nüüd tundub imelik mõelda, mida nad võisid meist arvata kui mu reisikaaslane sinimustvalge sportliku T-särgiga ringi jalutas, millel peal suurelt ESTONIA kirjas oli..

Üllatav infokild tuli muusikaga seoses. Riigis, mis on kuulus heliloojate ja orkestrite poolest, ei olegi sellist muusikalist algharidust nagu need eestlased harjunud on, kes oma jala on lastemuusikakooli tõstnud. Solfedžo ja noodilugemine on austerlaste jaoks pigem alles ülikooli teema (mis aga ei tähenda, et kõik inimesed juba algkoolis pilli mängima ei õpi). Selle fakti valguses  on päris kõrvusttõstev tunne mõelda oma Viini muusikamuuseumi külastusele ja sellele, kuidas ma seal Viini Filharmoonikute orkestrit virtuaalselt dirigeerisin. Mul on muide selle kohta isegi tunnistus 😉 See polnud muidugi midagi nii professionaalset kui ma enda dirigeerimise tundidest mäletan, vaid tuli lihtsalt ekraani ees taktikeppi vibutada ja sai jälgida kas orkester mängib siis samas tempos. Tore mõelda, et minul muusikahuvilise eestlasena on rohkem teoreetilist muusikalist haridust kui ühel keskmisel austerlasel.

Samuti rääkis autor väga humoorikalt kohaliku asjaajamise keerukusest, muuhulgas näiteks sellest, et abiellumisel ühise perenime kandmise eest tuleb eraldi maksta.

Selles mõttes oli raamat päris sarnane Minu Hollandiga, et ka siin räägiti elust teises riigis ja kohanemise raskustest, suhetest mehe vanematega jne, aga minu jaoks oli Viini raamat parema keelelise stiiliga ja teemade osas natuke voolavamalt üles ehitatud, nii et ei jäänud muljet nagu tegemist oleks mingi reisijuhiga. Peatükkide pealkirjad olid ka mõnusalt vaimukad.

Päris lõpus jagati turistidele siiski ka nõuandeid ja selle pärast oli natuke kahju, et ma seda enne Viini minekut ei lugenud. Oleks võibolla paar kohta veel oma (niigi täistopitud) päevakavadesse lisanud ja äkki rohkem aega (tasuta) parkides veetnud.

Minu arvates oli see päris hea raamat ja soovitan seda kindlasti lugeda kui on plaanis Viini minna või juba seal ära käidud.

Ah jaa, audioraamatu lugeja polnud saksa keeles vist väga kodus (võimalik, et polnud Austrias käinud ka) ja osad kohanimed kõlasid tema esituses seetõttu naljakalt.

P.S Võin öelda, et Austria pealinn väga meeldis mulle ja kuigi veetsin seal vaid 6 päeva, tundus, et oleks võinud vähemalt sama kauaks veel jääda, avastamist oli meeletult ning ilusaid kohti väga palju (mu jalad muidugi arvasid umbes neljandaks päevaks, et on juba kõnnitud kah).  Viiendal päeval hakkas tunduma, et kui paar päeva kauem seal oleks, julgeks äkki oma vähest saksa keele oskust isegi praktiseerima hakata ning lisaks Danke schön ja Entschuldigung korrutamisele midagi sisukamat kõneleda.

⭐⭐⭐⭐⭐