See on nüüd juba Neitsijõe sarja kümnes osa.  Lõpetasin selle lugemise veel Juuli viimastel tundidel.

Tegevus toimub sel korral suvel, umbes iseseisvuspäeva kandis, linnarahvas valmistub pidustusteks Jacki juures.

Sel korral olid peategelasteks Erin ja Aiden ning ütlen kohe, et mulle täitsa meeldis nende lugu.  Selles oli piisavalt värvi, vürtsi ja sisu. Mõned asjad tulid ka tuttavad ette ja mulle tundub, et telesarjas tegid osasid neist tegevusest Mel ja Jack oma suhte alguses esimesel hooajal.

Nii Aiden kui Erin on varasematest raamatutest juba läbi käinud. Aiden ehk oma vendadega seoses veidi rohkem, Erin on sarja neljandast raamatust pärit tegelase Marcie õde. Täpsemalt see kontrollifriigist vanem õde, kes teda Virgin Riverist tahtis jõuga koju viia kui Marcie ükskord jõulude ajal Ianit otsis, et temaga koos oma surnud abikaasat (ja Iani parimat sõpra) leinata.

Ian ja Marcie on mägionnist juba ammu lähimasse suuremasse linna ära kolinud ja ootavad oma esimest last ning Erin lasi selle maja renoveerida, et seal ise elada ja stressirohkest advokaaditööst veidi aega maha võtta. Looduse keskel elamine pole aga siiski nii põnev ega muretu kui ta arvas ning lisaks üllatab teda mitmeid ootamatuid külalisi. Naerda sai mõne intsidendi üle päris mõnuga.

Mel mõtiskles perelisa teemadel, proovides veenda ka Jacki plaaniga kaasa tulema, ent Jack pani ta mõtlema, miks see tema jaoks tegelikult päevakorda tuli ning mida (või keda) ta tegelikult igatseb. Kui telesarjas tundub, et Mel on suht liiga pühakuks maalitud, siis raamatutes annab see ka tunda ja on vist aru saada, kust see sarjas tuleb. Sel korral näiteks võitles ta enda isekusega ning lõpuks lasi lahti, ohverdades selle, mida ta väga hoopis endale tahtis.

See raamat oli kuidagi värskema hõnguga, polnud nii palju kulunud klišeesid ja tüütuid teemasid.

⭐⭐⭐⭐💫