See on teine CoHo raamat, mida ma lugenud olen.

Võtsin selle raamatu ette eelkõige selle pärast, et see sobis ühte lugemisväljakutsesse, kus pidin lugema raamatut, mis algab E-tähega. Aasta alguses oli nii see raamat ning ka järg mul täitsa lugemise nimekirjas olemas, aga mingil hetkel tõmbasin need sealt maha. Nähtavasti oli tarvis, et ma ikkagi loeksin..

Raamat räägib naisest nimega Lily, kellel on olnud raske lapsepõlv, ent kes hoolimata sellest on elus läbi löönud ja nüüd piisavalt julge, et kontoritööst loobuda ning oma ettevõttega alustada. Peagi leiab tee tema südamesse ka nägus neurokirurg Ryle, kellel aga vähemalt esialgu tõsisemaid suhteplaane ei ole.

Üldisemalt räägib teos siiski suhtemustritest ja nende murdmisest. Terve lugemise aja mõtlesin ma tegelikult selle peale, et see käib väga hästi kokku Harriet Lerner’i enesearengu raamatuga “Vihatants”, mis just nimelt selliseid mustreid seletada aitab.

Tegelikult olen väga üllatunud kui palju seekordne CoHo raamat mulle meeldis. Lugema hakates oli pigem selline skeptiline tunne, sest varasemast oli autori stiili osas teatav eelarvamus või ebamugavustunne kujunenud, aga mida peatükk edasi, seda enam sellest nö. guilty pleasure sai, sest ma pole tegelikult väga suur armastusromaanide fänn [ütleb ta, kes on sel aastal lugenud läbi üle kümne Neitsijõe/Virgin River’i sarja raamatut]

Kuna ma ei teadnud sisust ette eriti midagi, siis  haaras lugu väga kaasa ja ma ei pannud tähelegi kui juba oli pool loetud. Kui süžees tuli (minu jaoks) ootamatu pööre, lõin raamatu plaksuga kinni ja mõtlesin natuke aega, kas tahan üldse edasi lugeda. See ajas üsna vihale, teema oli emotsionaalselt nii raske ja pettumus Ryle’is nii suur. Muidugi ma sain aru, et see oligi raamatu mõte ja lugesin ikkagi lõpuni.

Ma ilmselt olin kohe alguses Ryle’ist nii võlutud, et oli isegi meelest läinud, et esimest korda katusel kohtudes oli Lily talle ka Atlast maininud. Hiljem kui Lily hakkas oma päevikust Ellen Degeneres’ile kirjutatud sissekandeid lugema, olin natuke segaduses, et kes see Atlas on või kuidas see ülejäänud looga kokku peaks minema : -) Seetõttu tundusid need “kirjad” alguses natuke liiga pikad ja igavad ning tahtsin neist ruttu mööda saada, et ikkagi õhinaga Lily ja Ryle’i suhte kulgemisest lugeda. Kui Atlas oli juba tuttavamaks saanud (ka olevikus), siis viimased kirjad läksid muidugi juba ladusamalt.

Vahelduseks oli päris hea lugeda raamatut, mis oligi ühe naise lugu, jutustatud autori kui kõrvaltvaataja poolt. Minu lemmikžanris (ehk krimkad ja thrillerid) kiputakse olukordi väga tihti ikka mitme tegelase vaatepunktist kirjeldama ja mõnikord on see üsna segadusseajav.

Kuigi ma suutsin lugemise ajal mitu korda meelt muuta, läksin ikkagi kinno selle raamatu põhjal tehtud filmi ka vaatama. Lootustandev oli see, et autor oli filmistsenaariumi loomise juures ka ise kaasa löönud. Lõpuks muidugi tunnistasin vana tõde, et raamat on  a l a t i  parem.

NB! Ära rohkem edasi loe kui ei taha filmi ja raamatu erinevusi teada.

—

Filmi Lily ja raamatu Lily olid kergelt erinevad, filmis võibolla natuke enesekindlam ja selgema visiooniga. Raamatus oli ju Alyssa see, kes talle poe suunitluse osas nõu andis. Alyssa olulisust loos oli filmis üldse häirivalt palju nuditud.

Filmist oli ka väga palju Atlasega seotud asju välja jäetud või lühemaks tehtud ja olin selles päris pettunud. Samuti oli Ellenit mainitud ainult näpuotsaga ja Lily kirju temale vist näidati ka ainult üks kord. Raamatus oli selle päeviku lugemine väga oluline osa süžeest, aga on muidugi arusaadav, et pildikeeles saab asju väljendada ka pisut teisiti ja osad asjad lihtsalt mõjuvad paberil paremini, eriti kui see on vaja paaritunnise filmi sisse ära mahutada.

Mul on hea meel, et ma raamatut enne kinnominekut lugesin, sest ilma tausta teadmata polekski mõnest olukorrast aru saanud või ei oleks loogilised tundunud.

⭐⭐⭐⭐💫