Võtsin jälle ühe “Minuka” ette ja seekord oli selleks Mae Lenderi lugu oma elust Taanis.

Pidin endale lugemise ajal pidevalt meelde tuletama, et see raamat on pigem mälestused kui praeguse olukorra kirjeldus, sest ilmus juba 2010. aastal (varsti on muidugi kõik selle sarja raamatud “liiga ammu” ilmunud ja neid ei saagi nii väga reisimise teejuhina kasutada 😉).

Autor hakkas oma lugu rääkima sellest, kuidas 2002. aastal oma kohvri pakkis ja Taani piiri äärde Saksmaale, juba seal töötava sõbranna juurde, sõitis. Hiljem leidis ta töö siiski teisel pool piiri, ehk siis Taanis.

Sel ajal polnud Eesti veel Euroopa Liidu liige ning siis olid paljud raskused seotud sellega, et asjaajamine, kaasa arvatud ametlikult tööle saamine, oli väga aeganõudev ja keeruline (et mitte öelda võimatu) protsess. Sellele viitab ilmselt ka raamatu pealkiri.

“Minu sarjale” omaselt saab lugeda eestlase jaoks veidratest kommetest või tõekspidamistest. Näiteks sai muuhulgas teada taanlaste kinkimise ja kingituste tagastamise kommetest, (täiskasvanute) sünnipäevade tähistamise traditsioonidest, pensionäride koristamisharjumustest, raha kulutamise põhimõtetest ja ka sellest, mida nad eestlaste kohta arvavad (või vähemalt 2000. aastate alguse poole arvasid).

Kuigi olen ka ise Taanis käinud (ja mitte ainult Copenhagenis vaid teistel saartel ka), oli see raamat minu jaoks kohati kuidagi kauge, esiteks selles mõttes, et võibolla päris kõik praegu enam nii pole kui siis ja teiseks, ega ma seal oma kolmepäevase reisi jooksul kohalikega väga kokku ei puutunud ka (ainult hotellides või poes), et oleks endale taanlastest mingi parema ettekujutuse saanud ja oleks nüüd samastuda saanud. See muidugi ei ütle raamatu kohta midagi, vaid minu kohta 😉

Autori kirjutamisstiil oli korralik, polnud halba sõnakasutust või ülepingutamist ja see võibolla tegi selle raamatu minu jaoks ehk õige pisut igavakski. Jutt ju jooksis, aga kohati oli liiga ühetaoline.

Peatükkide alguses olid pisikesed kokkuvõtted või motod, mis esimeste peatükkide juures kõlasid natuke nagu luuletused ja mõni neist oli päris vaimukas või isegi kunstiline, aga hiljem see stiil kuidagi vajus ära.

Kokkuvõttes oli see siiski hea raamat ja kui juba Taani lainel olla, siis jätkan lugemist sama sarja raamatuga Kopenhaagenist.

⭐⭐⭐