Võtsin ka järgmise Neitsijõe raamatu veel oktoobris ette. Äkki saan selle sarja niimoodi isegi aasta lõpuks läbigi, pole enam palju jäänud. “Metslase oja” on küll nö. ametlikult 12. osa, aga tegelikult järjekorras juba 15. raamat.

Selle raamatu üks peamine tegelane oli juba varasematest osadest tuttava perekond Riordani liige Colin, kes oli hiljuti sõjaväes lennuõnnetuses viga saanud ja tuli peale taastus- ning võõrutusravi Neitsijõele oma vennale külla.

Ma ei tea, kas Robyn Carr üritas näidata, et ühe pere mehed on väga sarnased või midagi, aga Colini ja Jilliani lugu oli kuidagi liiga copy-paste 10. osa Aidanist ja Erinist: naine satub üksinda Neitsijõele ja ajutiselt ühte majja elama ning mees eksib tema “valdustesse” ära.. Selle poolest oli see liin ikka väga igav.

Õnneks räägiti teistest neitsijõelastest ka, näiteks oli juttu Denny Cutlerist, kes oli juba mõnda aega sealkandis ringi liikunud ning nüüd Hope’i vanas majas Jillianil aiatöödel abiks käis. Ühel päeval avaldas ta Jackile suure saladuse oma päritolu kohta. Kusjuures, Netflixi sarjas on täpselt sama ees- ja perekonnanimega tegelane ka olemas, aga seal rääkis ta oma loo hoopis dr. Mullinsile ning see lugu ja mis edasi sai, oli pisut teistsugune kui raamatus. Ma saan võibolla aru, miks see sarjas niimoodi lahendati, sest dr. Mullinsit raamatus praktiliselt polnudki, samas kui telesarjas on ta väga oluline tegelane ja vajab nö. backstory’t.

Üldjoontes mulle see raamat ikkagi meeldis, aga nagu juba öeldud, siis mõned liinid olid häirivalt korduvad ja see on lihtsalt igav ning valmistab pigem pettumust.

⭐⭐⭐⭐