Lugesin (st.  kuulasin Audible‘is, kuna see ongi ainult seal audioraamatuna olemas) nüüd juba kolmandat korda. Seega saab öelda küll, et see on üks minu jõulutraditsioon.

Olgu siis jälle sissejuhatuseks mainitud, et Bryson räägib peamiselt Inglismaa ja Suurbritannia jõulutraditsioonide ajaloost, mille juured ulatuvad erinevatesse Euroopa riikidesse.

Huvitav on see, et iga kord jääb mulle sealt raamatust meelde erinevaid asju, mida justkui varem kuulnudki poleks. Eks siis näis, mis järgmisel aastal ahaa-efekti tekitab ; -)

Seekord näiteks jäi meelde, et kui praegusel ajal peetakse jõule Jeesuse sünnipäevana ja meie ajaarvamine käib ka selle järgi (2024 Anno Domini), siis tegelikult umbes esimesed 300 aastat tema sündi üldse ei tähistatudki. Samuti seadis Bryson kahtluse alla Luuka evangeeliumis jutustatava loo loogika, sest miks üldse pidi Joosep nii kaugele reisima kui rahvaloenduse mõte võiks olla statistika selle kohta, kus inimene parasjagu elab.

Huvitava faktina jäi meelde ka see, et 26.  detsember, mis inglise keeles on Boxing day (ja keegi ei tea, miks), on katolikus maailmas tuntud ka kui St. Stephen’s Feast ja tegelikult isegi mõnest Eesti kalendrist võib leida nimetuse Tabanipäev ehk Tehvanusepäev. Polnudki varem seda tähele pannud. Ühtlasi, kui kuulata jõululaulu Good King Wencelas, siis seal täitsa esimeses lauses mainitakse seda püha. Kui laulu pealkiri ei tundu tuttav, siis see kõlab ka muide filmis Love actually selles stseenis, kus peaminister (keda mängis Hugh Grant) läks koos autojuhiga oma vallandatud assistenti Natalie’d otsima.

Eelmise aasta mõtteid ma otseselt kordama ei hakka ja neid saab lugeda siit

⭐⭐⭐⭐⭐