Hercule Poirot telesari on vist igaühele mingil moel tuttav. Mina sattusin selle vaatajaks tänu oma vanaemale, kes seda vist alati vaatas kui see telekast tuli ja me juhtusime õega pikemalt (loe: vähemalt üle ühe öö) vanavanematel  külas olema. Tihtipeale olin muidugi mina see, kes episoodi lõpuni vaatas, sest vanaema kippus ikka tukkuma jääma.

Ah jaa, huvitav on see, et ma polnud Poirot’ raamatuid kunagi varem lugenud ja kuna ma seda episoodi telesarjast olen korduvalt näinud, siis oli hea võimalus lugedes keskenduda hoopis teistele asjadele ning muuhulgas ka võrrelda, kas raamat sarjast erineb ka. Ei erinenud vist.

Lugu räägib sellest, kuidas türanlik miljonär, oma perest võõrdunud Simeon Lee kutsub oma pereliikmed jõuludeks jälle kokku. Lapsed kogunevad vastu tahtmist, et teada saada, millised on isa kavatsused seoses pärandusega. Enne aga, kui nad selgust saavad, leitakse Simeon oma lukustatud toast mõrvatult.

Loomulikult on see Agatha Christie kõige klassikalisemas stiilis whodunnit. Lugu üsna tuttav, kuigi pean ütlema, et päris kõike ma siiski ei mäletanud ja mul oli kahtlusalusena meelde jäänud hoopis kedagi teine. Sain muidugi lõpuks aru ka miks, sest ega ta tegelikult pattudest päris puhas ei olnud ka.

Nautisin seda, kuidas autor oli konstrueerinud motiivid, vihjed, “punased heeringad” ja muidugi mehaanika, kuidas kuritegu toime pannakse. See on lihtsalt hiilgav. Samuti see, kuidas Poirot müsteeriumid lahendab ja oma teooriate kinnitamiseks aeg-ajalt väikeseid eksperimente korraldab.

Klassika on muidugi ka see osa, kus kõik kahtlusalused ühte ruumi kokku tuuakse ja siis Poirot nende saladusi ükshaaval paljastama hakkab kuni lõpuks päris süüdlane teatavaks saab.

Oli väga mõnus lugemine ja ma loodan, et seda ka selle aasta jõulude ajal mõni telekanal ikka näitab.

⭐⭐⭐⭐⭐