12/2026

Oma Muhumaast kirjutab järjekordses Minu sarja raamatus kirjanik ja ajakirjanik Katrin Pauts.

Ütlen kohe ära, et tema mitte-ilukirjanduslike teoste stiil ei ole just mu lemmik (tema krimkasid ei ole lugenud, seega selle kohta ei saa rääkida). Ühe tema teise minuka jätsin paar aastat tagasi isegi pooleli, sest ei köitnud.

Võtsin Minu Muhumaa ette selle pärast, et olen Muhumaal käinud ja tahtsin teada, kas midagi ka tuttavat ette tuleb ning lisaks pidin lugema raamatut, mille kaanevärv on kollane.

Selles raamatus maalib Pauts muhulastest üsna õela ja negatiivse pildi ja ma ei saanudki lõpuni aru, kas see pidi olema naljaga pooleks või ta päriselt elas enda pahameele ja isikliku draama välja. Kuna mul endal on Muhumaa inimestega teadlikke kokkupuuteid olnud pigem vähe, siis ei ole ka head võrdlust võtta.

Ta kirjutas mitte omaksvõtmisest, kiusatuks olemisest, sellest, kuidas on tahtnud olnud muhulane, aga kohalikud teda selleks kunagi ei pea, olgugi, et on seal sündinud, elanud ja üks vanem on ka muhulane.

Üks huvitav infokilluke jäi ka meelde kuna ma selle peale varem polnud ise tulnud ja ei ole läänepoolsete maakondade inimesi ka rääkimas kuulnud, et nõukaajal said muhulased (nagu ka ilmselt saarlased ja hiidlased) hea ilmaga televiisorist Rootsi kanaleid vaadata nii nagu põhja-eestlased nägid Soome omasid.

P.S Pildile lähenesin seekord teisiti, raamatukaane taga on pilt, mis on tehtud paar aastat tagasi Muhumaa reisi ajal auto aknast.

⭐⭐⭐